Kaheksas päev, R: 12.01.07
Nouakchott- Nioro
Iga inimese elus on vähemalt üks elusõit. Näiteks Andrus Veerpalu 50 km Ramsaus. Ehkki Andrusel on veel mõningad elusõidud ette näidata ja loodetavasti tuleb mõni veel lisaks, siis ilmselt minu elusõiduks jääb 52. tunnine Nouakchott- Bamako ots.
Mikrobussi, kuhu pääseb tagauksest ning mida seestpoolt avada ei saa, on paigutatud neli rida istmeid. Kuna esikabiinis istub 3 inimest ning ´salongis´ istuvad süles veel 2 last, siis on bussis kokku 21 reisijat. Peatusi tehakse üliharva, sest kogu selle inimpuntra lahtiharutamine pole kerge ülesanne. Kokku on võimalik võtta 3 pikaajalisemat istumisasendit + 2 lühiajalisemat poolpüstiasendit. Lemmikasendiks võib pidada täiskössis, ehkki enamik reisi möödub poolkössis asendis. Enim vatti saavad põlved ja tagumik, kuigi viimane muutub kiiresti tundetuks tombuks. Mida aeg edasi, seda räpasemaks buss muutub, kuni lõpuks pole mõtet enam mahakukkunud asju üles korjata. Need on muutunud kasutamiskõlbmatuks.
Bussiseltskond on kirju kui Mali naise kleit. Rooli keerab karmiilmeline patroon, keda ülejäänud juhtiv seltskond Hitleriks hüüab. Kuigi kaasas on ka varujuht, siis teda usaldatakse rooli üliharva. Kolmas presiidiumi (st. mugavas kabiinis) sõitev liige on libedaloomuga tüüp, kelle põhiülesandeks näib olevat erinevate maanteefunktsionääridega läbirääkimine. Reisiseltskonna tuju ülevalhoidmise eest hoolitseb üks Cote d’Ivoire tüüp, kes pool reisist telekas süles istub. Tema ja meie vahele jääb enamus aega põõnav unimüts, kes pakub mulle ja Priidule palju huumorit oma mandariinisöömismeetodiga. Nimelt pistis mees mandariini kogu täiega suhu, imes seest tühjaks ja sülitas koored välja. Mõtleme, et võiks talle banaani või koguni arbuusi osta ja vaadata, kuidas ta neid sööb. Minu taga istub mees, kes igas peatuses palvetab- veel üks ülivajalik tegelane, sest ilma jumala abita me tõenäoliselt kohale ei jõuaks. Ainuke miinus on tema pidevad köhahood, mis enamasti lõppevad mu kõrvas või kuklas. Palvetaja kõrval kössitab prillidega üliõpilane, kes laseb reinruutsoolikku naeru. Bussis on ka neiu, kes end ainsana mõnikord kasida üritab. Tühi vaev. Bussi traagilisim tüüp on pisut kibestunud moega ghaanalane Alex, kes meiega ainsana inglise keelt pursib ja ülejäänud reisiseltskonda halvustavalt prantslasteks kutsub. Mees oli raisanud oma parimad aastad, üritades ebaõnnestunult illegaalina Euroopasse jõuda. Nüüd on ta teel koju, kus lahkus enam kui kümne aasta eest. Seal lubab ta veidi jõudu koguda, et siis uuesti üritada. Nii nagu teevad kümned tuhanded noored aafriklased.
