Neljateistkümnes päev, N: 18.01.07
Sanga- Bandiagara- Mopti- Sevare
Üks asi, mis iseloomustab nii dogoneid kui kogu Lääne Aafrikat, on tohutu hulk lapsi. Enamik pisut räpakat ja käsi ette sirutatud. Esimesed väljendid, mis nad siin õpivad on ´tere, kuidas läheb, anna kingitust´. Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas... Mõni nutikam haarab mõne pisema sülle ja küsib kommi bebe jaoks. Kui bebele komm pihku panna, siis kisub küsija selle tal käest. Kui siseneme mõnda uude külla ümbritseb meid koheselt suur lastekari. Kui kellelegi kommi anda, on kohe suur parv ümber. Õnneks on nad ökonoomsed- ühest kommist saab söönuks mitu last.
Teine pisut väsitav element on pidev pakkumiste tulv. Kes müüb puust meisterdatud maske, kes kujukesi, kes ehteid. Mõni väiksem pakub koguni vanema venna vihikust väljarebituid kodutöid. Vähemalt õpivad nad siin lugema ja kirjutama, mida enamuse isad ja eriti emad teha ei suuda.
Kolmas asi, mis hakkab tõsiselt närvidele käima on roppus ja räpasus. Loodus võib siin ilus olla, kuid seal kus on inimene, on ka tohutu prügi. Pehmelt öeldes harjumatud on ka kohalike lauakombed, mida demonstreeritakse meile ärimees Kolla lapsepõlvekodus, kuhu meid lõunale kutsutakse. Kui naised on toidu valmis teinud (samal ajal mehed muidugi tšillivad omaette toas), siis tuuakse kõik ühes mollis keset ruumi. Seejärel torgatakse kämblad körti ning pistetakse kogu täiega suhu, nii et keel käib üle kogu peopesa ja näppude. Hiljem juuakse peale teed, milles naised muidugi ei osale. Kolla kutsub vanemaid naisi oma emadeks, mis on tegelikult tõsi- ta isal oli 4 naist.
