Kuueteistkümnes päev, L: 20.01.07
Labbeganza- Njamey
Päikesetõusul kogunevad lõdisevad inimesed bussi. Kahju on lastest, kellest nii mõnigi on paljajalu. Kohalikke reisijaid koheldakse siin kui inimrämpsu- osadel õnnetutel puuduvad vajalikud dokumendid ning neid transporditakse hanereas ja kohati jõuvõtteid kasutades eriti karmi ametniku palge ette. Üks tüüp saab vastu pead, ehkki mitte nii kõvasti kui päev varem Gao politsei kontrollpunktis hilisteismelist poissi taoti. Eurooplasi koheldakse õnneks paremini. Me ei saa isegi sõimata mitte.
Olemegi Nigeris, mis on paljude näitajatega maailma vähimarenenud riigi aunimetuse ära teeninud. Mõned stiilinäited: imikute suremus- 118/ 1000. sünni kohta; kirjaoskus- 17,6 %; inimesi alla vaesuspiiri- 63 %; riigivõlg- 2,1 miljardit dollarit; ÜRO inimarenguindeks- madalaim kõikide riikide hulgas. Aga üks näitaja on Eestiga sama, paraku. HIV positiivseid on 1,2 % elanikkonnast.
2005. aastal tabas riiki näljahäda, kuid hetkel on olukord normaalne ning omi võileibu pole tarvis kaasa võtta. Külad on päris pullid- õlgkatustega savimajad, mis võrreldes Maliga on neljakandilised. Lapsi sagib endiselt ohtralt, kuid meie suureks meeleheaks nad eriti tüütamas ei käi. Niger pole eriline turismimaa ning jõuluvanasid käib siin vähem.
Eesliga ratsutav poiss satub endast suurema jõhkardi kiusamise objektiks. Jõhkard annab suure voolikuga üle eesli küüru, mispeale vaene loom perutama kipub. Poisil on tükk tegu eeslil seljas püsimisega. Kõik see kordub umbes 3-4 korda ning lastel on nalja nabani. Pole vist traagilisimat saatust kui eeslil Aafrikas.
