Kahekümnes päev, K: 24.01.07
Njamey- Grand Popo
Viimane bussiponnistus algab meie jaoks kell 2 öösel, kui kõnnime suurte seljakottidega läbi öise linna. Bussi ümber vedeleb suur hulk inimesi, kellest paljud on siin põõnanud juba eelmisest õhtust saadik. Viskame ka nende hulka pikali, oodates oma tundi.
Poolteist tunnikest hiljem hakatakse nimepidi bussi hõikama. Bussijuht on üliraske jalaga tüüp, lastes väga uljast sõitu. Korraks tõmbab isegi ratta asfaldilt maha, mis paneb bussi ohtlikult vibama. Õnneks mees juhitavust ei kaota ning võtab ka järgmist kurvi suurel kiirusel Mehe kiirustamisest pole aga mingit kasu, sest varsti hakkab bussi tagaotsast musta suitsu levima. Seega oleme sunnitud 3 tundi põõsastes passima, niikaua kui asjapulgad bussi parandavad. Kui enamus reisijaid leiab põletava päikese eest varju puu all, siis mõningad ronivad puu otsa.
Kuna eile sai pisut õlut võetud ning täna põõsastes veidi higistatud, siis peagi hakkab kimbutama janu. Joomiskõlbulikku vett pole aga kuskilt võtta. Minu mured pole aga võrreldavad Priidu piinadega, kelle kõrvale on sattunud väga koledasti lehkav naine koos oma lapsega. Niikaua kui põnn magab on kõik OK. Kuid peale virgumist ja saia sissekugistamist, mille järel ema rinnast piima peale lürbitakse, leiab osa menüüst okse kujul Priidu pükste suunalise väljundi. Kuna Priit tundub põnev, siis ei saa samuti jätta juhust oma okseligase käega teda pidevalt näppida. Suveniiriks antakse veel kaasa miski parasiit, kes Priidu kõhule suure punase pläraka närib.
Öö hakul poetab buss meid ookeani kaldale. Peale 5 km pikkust vantsimist keerame rannal magama. Kõrvus võimas mühin.
