Viies päev, T: 09.01.07
Nouadhibou- Nouakchott
Võtame prantslastega suure takso ja kihutame pealinna poole. Teed on siin nii siledad ja sirged, et juhile peab aeg-ajalt müksu andma, et see tukkuma ei jää. Peaks Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeeriumi ning selle allasutuste tüübid siia õppereisile saatma.
Kruusakõrb läheb nüüd sujuvalt üle liivakõrbeks ehk ergiks. Mööduvad hiiglaslikud liivadüünid, kus silmame ka mõningaid kaameleid. Sekka pisut telke.
Pealinna iseloomustab paremini sõna chill. Siin pole ajal mõõdet ega tähtsust- kõik voolab omasoodu, nagu peenike liiv üle maantee. Viru keskuse tšillijad ja hängijad siin löögile ei saaks. Inimesed on aeglaste ja laiskade liigutustega. Kui väga midagi vaja teha, siis teevad ära- muidu eriti liigutada ei viitsi. Liiklus on lõunamaiselt kaootiline, kuid samuti aeglane. Isegi koerad ei viitsi haukuda. Ühesõnaga, igaüks teeb täpselt niipalju kui sitt tagant tõukab. Isegi veel vähem, sest sitta ja prügi vedeleb siin väga palju ning levitab aeg ajalt aroomi.
Inimesed on vähem pealetükkivamad kui Marokos. Samuti nahavärvilt tumedamad. Jõukam rahvas on heledama nahaga- tegemist on berberite ja araablaste järeltulijate, mauridega. Kuulu järgi peavad mõningad siiamaani orje.
Linnakeskus on Atlandi ookeanist 5 km sisemaale ehitatud. Mõistlik, sest nii on ruumi laieneda. Merelt tulevad kitsaste paatidega kalurid, laovad kalakoormad eeslitele ja kauplevad sadamas maha. Rand on pikk ja liivane- suurepärane koht kuurordiks. Kui keegi viitsiks asja ajada :)
