Kahekümne kolmas päev, L: 27.01.07
Grand Popo
Joomine ja paljad naised viitavad sellele, et oleme islami tagahoovist paganlikku kantsi saabunud. Kohalikku traditsioonilist uskumuste süsteemi (süsteemitust?) tunneb lääneinimene voodoo nime all. Seda harrastatakse pea kõikides lõuna Benini ja Togo külakestes ja linnades ning siit on see jõudnud orjade vahendusel ka uude maailma. Täna õnnestub meil paganlusega ka lähemat tutvust sobitada. Nimelt on üks Karo Villa soomlastest filmirežissöör, kel avaneb võimalus tseremoonia filmilindile jäädvustada. Ka meid võetakse bakhanaalile kaasa.
Külake ise asub Togos, kuhu siseneme piiriäärsete elanike kombe kohaselt illegaalselt. Selleks tuleb sõita autoga pisut sisemaal asuva piirijõekese äärde ning ületada see väikese kanuu abil. Eksime ka kohe tähtsaima reegli vastu. Külla sisenedes peab esmalt siirduma külavanema manu, et mehelt luba saada. Seal pannakse ka esimesed hommikused kärakad. Seejärel nihkub joomiskese küla keskele, kuhu on kogunenud kenake hulk pisut švipsis külaelanikke. Nõid lööb trummi, kutsudes joomingule ka esivanemate vaime. Igal vaimul on isiklik tunnuspõrin. Kui hinged kohal, algab lepitustseremoonia, kus vaimud saavad kördi ja viinaga suuseks. Seejärel siseneb trummipõrina ja laulu saatel suur koonusekujuline kratt, kellele samuti spetsiaalsest mulgust puskarit sisse kallatakse. Silmad hägustuvad, põrin muutub kaootilisemaks.
Meile pakutakse viina kõrvale riisi koos keedetud loomanahaga. Arutame soomlase Pekkaga, kes uurib kaljujooniste kaudu Soome-Ugri kultuuripärandit, et nähtud tseremoonia sarnaneb ugrimaailma tõekspidamistega. Ka meil austatakse esivanemaid ning üritatakse kadunud hingedega hästi läbi saada. Ega joomine pole ka ugrilastele päris võõras komme, arvab Pekka läikivate silmade välkudes.
Pidusöögi lõppedes tutvustab purjus külanõid meid suguharu jumalatega. Tegemist on roppude ja räpaste puust kujudega, kelle avatud lõugade vahele on nii mõnigi raibe ja viinapits kadunud. Nõid ajab ka jumalatega juttu, pärides me elutee kohta. Korraga jääb nõid tõsiseks ja teatab Priidule, et Eestis on teda suured sekelduses ja pahandused ootamas. Aga sellest pole hullu, sest umbes 600 krooni eest orgunnib jumal asja ära. Säh sulle voodood…
Priit paistab küll nõutu, kuid uudishimust lööb siiski käed. Riided aetakse seljast ning purjus tõlatipoiss tõmbab ühel kukel ja kanal laulu ning tantsu saatel kõrid läbi. Verd määritakse jumalatele pähe ning puskar puristatakse näkku. Priit pistetakse peadpidi ’eluvette’, mis lähemal vaatlusel osutub valgete vagladega täidetud veeanumaks. Seejärel lüüakse veel rituaalset tantsu ja loomulikult ei unustata joomist. Priidule antakse kaasa garantiimeene ning lubadus uus tseremoonia korraldada kui Eestis ikkagi mõni jama peaks juhtuma. Mitte just kõige kainema sammuga asume Benini suunas tagasiteele.
Ülejäänud päev läheb voodoost taastumiseks, et siis õhtul külakõrtsis Pekka lahkumispidu maha pidada. Mehed põristavad trummi ja laulavad. Lapsed löövad tantsu, mis täis suguühteid imiteerivaid elemente. Sommid istuvad tuimalt ümber laua ja panevad puskarit ning õlut. Üks mitte just kõige kaunim kohalik neiu ujub Priidu külje alla, lootuses vist Euroopasse pürgida. Saanud jaatava vastuse küsimusele, kas Priit on oma kala söömise lõpetanud, haarab ablas neiu kalapea hambusse ja kugistab alla. Pekka käib ringi puskaripudel näpus.
Afterparty peame Villa Karos, kus üks kohalik noormees väidab, et Aafrikas on kõik võimalik. Väljaarvatud meie pakutud kaasus, kus rikkal ja korraliku varustusega mehel on pelgalt üks seaduslik abikaasa.
