Üheksas päev, L: 13.01.07
Nioro- Bamako
Käimas on maratoni teine pool ning enesetunne on igati hea. Pool maad on läbi ja ka palavik, mis mind eelmine öö kimbutas, on vaibunud. Vahepeal oleme liivadüünid vahetanud Saheli kidura savanni vastu, mis Malis veidi rohelisemaks muutub. Toimub ka esimene kokkupuude Mali militaarsektoriga. Nimelt langeb kogu bussitäis ühes kontrollpunktis väljapressimise ohvriks: algul ei lubata edasi sõita, kuna teel liiguvad väidetavalt bandiidid. Seejärel nõutakse raha suure kaubakuhja eest. Võib ka maksmata pääseda, kuid siis tuleks kogu hoole, vaeva ja tšilliga pakitud tavaar taas maha laadida ning ette näidata. Lõpuks peamegi öise peatuse tegema, mille veedan lamades bussi kõrval liivahunnikus. Mõlgutan eksistentsiaalseid mõtteid. Otsustan, et kui telefoni juurde pääsen, teen tüdruksõbrale abieluettepaneku.
Viimased tunnid ja kilomeetrid mööduvad eriti piina- ja lootusrikkalt. Keha on muutunud tuimaks ja ümbrus eriti räpaseks. Aga see eest tuleb makist mõnusat Lääne-Aafrika muusikat. Teeme veel ühe põgusa peatuse väikeses külas ja saame mõnusa pahvaka Aafrika reaalsust vastu vahtimist. Ettekujutamaks Aafrika häda ja viletsust, peab seda oma silmaga nägema. Kohalike eesmärk on ühene. Kõikide vahenditega üritada turistidelt (keda Malis liigub suhteliselt palju) võimalikult suur hulk raha välja meelitada. Meetodid varieeruvad- sulle üritatakse midagi maha äritseda või tehakse lihtsalt hapu nägu pähe ja sirutatakse käsi pikalt ette.
Meie maraton finišeerib ajaga 52 tundi. Viimane ponnistus leiab aset öises Bamako bussijaamas, kus kohalikud kaagid piiravad bussi ümber, tirivad uksed valla ja rakendavad kerget väljapressimistaktikat. Õnneks pääseme terve nahaga hotelli kaitsvate seinade vahele. Teen telefonitsi abieluettepaneku, mis vastu võetakse. Käime duši all, võtame õlle ja lõpetame pika paastu. Otsustame, et homme läheb tšillimiseks.
