Teine päev, L: 06.01.07
London- Marrakesh
See lennuk vist päris terve pole, arvab Priit kui Easyjet on tegemas juba teist õhuringi ümber maandumisraja, taustaks mootorist kostuv hääl, nagu saeks mees haukuvat koera. Hea, et lennukile üldse jõudsime- ootasime maailma staatilisimas järjekorras terve igaviku, sest julgeolekukontrolli näisid pääsevad vaid need, kes trügida mõistavad. Haakisime end sappa seeniorite klassi meistertrügijale, suusamütsiga hindule, kes endale stiilselt sõrmevibutustega teed rajas.
Maroko tervitab meid Eestipärase suveilma, tähtsate piiriametnike ja karjuvate taksistidega. Olles viis aastat tagasi Marokot väisanud, ootan põnevusega, millal nahk üle kõrvade tõmmatakse. Marokos peavad kooliraha maksma kõik- ka vilistlased. Mõned lüpsid siiski saame, kuid ometi on olukord siin veidi paranenud ja ülipealetükkivaid tegelasi on vähemaks jäänud. Kokkuvõttes jätab linn sõbraliku ja südamliku mulje. Nagu ka pearätti kandev kohalik neiu Fatima, kes teeb meile välja taksosõidu bussipeatusesse.
Vaatame, kuidas suur rahvahulk sagib veelgi suurema kaubakuhja ümber ning avaldame kerget imestust, kuidas kogu see segadus erinevate asjapulkade poolt ära organiseeritakse. Kui pealtnäha koosneb Maroko (ja õigemini kogu Lääne-Aafrika) ühiskond naistest, kes kogu töö on sunnitud ära tegema ning meestest, kes lihtsalt passides päevakese õhtusse saadavad, siis tegelikult on siinne sootsium palju keerulisema iseloomuga. Sotsiaalse hierarhia madalamal astmel paiknevad kerjused ja dirhamiküsijad. Seejärel tulevad lapilükkajad ja tallapakkujad (tegelased, kes müüvad täiesti uskumatut träni- näiteks punaseid kingataldu). Edasi kõiksugu asjapulgad, kes teevad viiekesi ühe mehe tööd. Kõrgemal paiknevad militaarmehed, kellega ei söanda tingida isegi bussijuhid.
