Kahekümne neljas päev, P: 28.01.07
Grand Popo- Cotonou
Hommikul ärgates on tuju kahtlaselt hea. Ei aita ka basseinis ligunemine ega kaardimäng värskes õhus. Selline olek kestab pea pool päeva. Hetkeni, mil on aeg asuda koduteele. Lennujaama viskab meid ära hotellikompleksi omanik, prantslane Guy. Mees on Aafrikas juba pikka aega äri ajanud ja teab täpselt, kuidas asjad siin käivad. Tõestuseks pakub Guy näitliku õppetunni politseiniku peal, kes meie auto maanteel kinni peab.
Guy (üleolevalt): Tere NOORmees. Kuidas läheb, NOORmees?
Politseinik (kõikuva kindlusega): Palun esitage autodokumendid.
Guy (nõudlikult): Miks te politseiautol tagavararatast pole?
Politseinik (vabandavalt) Me oleme baasi lähedal.
Guy (ähvardavalt): See ei tähenda, et olete baasi lähedal. Te rikute seadust!
Politseinik (kiirustades): Head reisi.
Guy (rahulolevalt): Näete poisid, kuidas nendega peab asju ajama. Tuleb täiega pähe istuda, muidu istuvad nemad sulle.
Nojah, tundub, et prantslastel on siin asi käpas ning paljud meie mõttes normaalselt funktsioneerivad struktuurid on prantslaste poolt hallatud. Eks nende stiil on ka kõvasti laadnam kui skandinaavlastel ja eriti sakslastel. Ega viimased ju Aafrikas hakkama saanudki. Siin selline jäik ornung ei tööta. Tuleb olla tšill, kuid valmis ka vajalikul hetkel kindlameelsust ilmutama. Viimase tõestuseks räägib Guy loo ühest Saksa NGO-st, mis üritas kohalikele peldikukultuuri õpetada. A-la tänase tunni teema on WC poti sihtotstarbeline kasutamine. Väga edukaks see projekt ei kujunenud. Nagu mitmedki projektid, mida arenenud maailm siin suure järjekindlusega teha üritab. Pole mõttetumaid nähtusi Aafrikas kui rahvusvahelised organisatsioonid, lõpetab Guy oma koolituse. Sel hetkel ma võibolla isegi usun teda. Arvan, et iga organisatsioon (kas siis riiklik või valitsusväline), kes tahab Aafrikas midagi teha, peaks siin enne pisut omapead ringi uitama ja rohkem kohalikega suhtlema. Valitsuste poolt organiseeritud potjomkinlikud visiidid on tõest sama kaugel kui Tallinn Grand Popost.
Enne hüvastijättu uurime Guy käest, ega lennujaamas mingit lahkumismaksu ei nõuta. Guy rahustab meid väitega, et see maks kaotati tema nõudel juba ammu. Tundub aga, et lennujaama ametnikud on Guy näpunäited unustanud, sest enne check-in-i suubumist tuleb ühte luuki raha anda. Tõstame kisa, mille peale viidatakse luugi kohal rippuvale ukaasile, kuhu on keegi asjapulk oma allkirjaga uue maksu kehtestanud. Läbinud just Guy koolituse keeldume kategooriliselt igasugu maksust ja küsime üleolevalt, et kas nad kavatsevad meid siia jätta vä. Seepeale lüüakse väljasõidu tempel ilma pikema jututa passi. Algab tee koju.