Üheteistkümnes päev, E: 15.01.07
Bamako
Sinine esmaspäev leiab meid esmalt Nigeri konsulaadist, kus muretseme viisad. Kuna jätsin öösel moskiitovõrgu unarusse, siis on hommikuks pool nägu ja ülekeha ära söödud. Peeglist avaneb suhteliselt inetu vaatepilt. Aga viisaga tehakse kiire töö, ehkki pisut aega viidab konsuli eksitus, kes kleebib minu viisa Priidu passi. Eks need valged on kõik ühesugused.
Täna on linnapäev. Bamako on suur, kärarikas ja värvikirev linn, mis väsitab kiiresti. Tänavad on üllatavalt puhtad ja rämpsu eriti ei vedele. Isegi prügikastid on olemas. Inimesed on väga pealetükkivad ning lapsed küsivad kingitusi ja raha. Paljudel on selleks otstarbeks plekkkauss, kuhu võib kõike poetada. Nagu vaesed üliõpilased. Aga meie ei anna midagi. Mitte, et me kitsid oleme, lihtsalt raha sulab näppude vahelt tohutu kiirusega. Turistil kooritakse siin seitse nahka ning me ei leia ühtegi meile vajalikku asja või olulist teenust, mis oleks odavam kui Eestis. Pigem on kõik palju kallim ning kui tahad eurooplase kombel elada, pead ka eurooplase kombel maksma. Igatahes linn on nagu suur turuplats, kus kõik elanikud on ärimehed.
Päeva huvitavamatest käikudest tasuks mainida turgu ja kohalikku loomaaeda. Esimeses sattusime peale tüübile, kes müüs konte, koera koonusid, haruldaste loomade nahku, peeniseid ja mädanenud ahvi pead. Pidid hästi haiguste vastu aitama. Loomaaed oli täielik pommiauk, kus sai näha eeslit, kaamelit ja roiskunud morska, kes vedeles katkise klaasiga vitriinis.
Õhtul jätame hüvasti meie tänava baarirahva, baari-Aisha ja baari-hinduga, kellele olime kahel õhtul järjest korralikku kassat teinud. Seejärel teatas hotellimees, et üks kohalik ärimees võib meid homme autoga Moptisse visata- tal pidavat seal kell 14 mingi oluline bisnis toimuma.
