Seitsmes päev, N: 11.01.07
Nouakchott
Oleme täpselt kell 10 prügimäel ehk bussijaamas, kuid arvame, et ilmselt läheb sõiduks hiljemalt kell 13. Olgu siinkohal öeldud, et edaspidi ei osutunud ükski konkreetset reisi puudutav arvamus tõeks. Ja üleüldse loobusime sellisest fraasist nagu ´ma arvan, et´. Saime aru, et me pole siin eriti kõvad arvajamehed.
Esimesed kolm tundi tšillime niisama ja üritame arvata, milline kaastšillija meiega koos Bamakosse sõidab ning kuidas kõik see tavaar katusele ära mahub. Enne kella 14 hakatakse vaikselt laadima, kuid selle käigus ei unustata muidugi tšillimist. Vahepeal valab kastiauto keset tänavat maha suure liivakuhja, millest veerand tuiskab ühe mehe tuppa, ülejäänu tänavale ja meie krae vahele. Mul on küll turban pähe keeratud, kuid Priidu nägu ja kõrvad hakkavad peagi evima ühe teise rassi tunnuseid.
Kell 17 on lõpuks asjad niikaugel, et kogu tavaar kaasaarvatud meie pambud on nööriga katusele tõmmatud. Seejärel tehakse veel tunnine tšill ja lõpuks kell 18 hakkame liikuma. Just nimelt liikuma, mitte sõitma, sest esialgu tiirutame mööda turgu ringi, tehes iga 50. meetri järel peatusi. Kogu see jant meenutab ühte mu unenägu, mida mõnikord näen: hakkan kuhugi minema, kõik asjad on koos, aga ikka on midagi puudu või korrast ära ning minek viibib ja viibib. Lõpuks ärkan üles, ilma kuhugi jõudmata...
