Kahekümne teine päev, R: 26.01.07
Grand Popo
Koos kliimaga on muutunud ka loodus. Kõik on rohelisem, lopsakam ja rikkalikum. Loomi on küll endiselt vähe, kuid naaberküla jõgi pidavat rohkesti krokodille sisaldama. See selgitab, miks kohalikud ujuda ei oska- meres on lainete ning jões krokodillide tõttu keeruline ujumise algtõdesid omandada. Küll saab jõel, mis sisaldab rohkesti kalavõrke ja muid püüniseid, liigelda kanuuga. Kui astuda paadist tihedasse põõsastikku, mis hakkab juba džunglit meenutama, siis saab ka kerge vaevaga palmi otsast kookose kätte. Igatahes nälga siin ei jää. Meid saatev kohalik raiub matšeetega teed ja ronib jalgupidi ühte mülkasse ning käsib seejärel ennast pildistada. Siin elavad krokodillid, teatab mees rahulolevalt.
Ühes jõeäärses külakeses väisame ka kohalikku haiglat. Raviasutus erilise luksusega ei hiilga ning sisustus piirdub mõne räpase reformvoodi, katkise laua ning tsemendikotiga nurgas. Ühtegi haiget hospitaliseeritud pole ning see pole ka üllatav. Vaevalt, et mõni patsient siin kaua vastu peaks. Seinal ilutseb suur infektsioonidega illustreeritud poster, mis võtab judinad seljale. Meenub Beni jutt Guinea ussist, kes rändab nagu ishias keha sees ringi, üritades naha (halvemal juhul silma) alt välja tulla.
Õhtul läheme soomlastega külakõrtsi, mis on kohaliku puskariajaja tagahoov. Siin maitseme palmiviina ehk sodabit. Jook, mille liitri saab 1000 frangi ehk 25 krooniga kätte, on väga kange ja meenutab pisut tequilat. Ega sommid juhuslikult pole Aafrika kultuurkeskust siia rajanud.
