Neljas päev, E: 08.01.07
Dakhla- Nouadhibou
Varahommikul lõdiseme koos ühe Mali tüübiga tee ääres ja ootame, et keegi meid piirile sõidutaks. Peagi korjavad meid üles kolm prantslast, kõigil auto tagumiku all. Pusin ühega neist prantsuse keelt ja saan teada, et plaanis sõita Mauritaania piirilinn Nouadhibousse, et seal autod maha müüa. Priit, kes sõidab teises autos, saab teada, et kõik autod kuuluvad ühele mehele- nemad ainult aitavad transportida.
Olles ületanud Maroko piiri ja jõudnud umbes 4 km laiusele eikellegimaale, läheb actioniks. Mehed peatavad autod kinni ning justkui maa alt ilmuvad siniste draahde ja mustade habemetega kõrbepojad. Antakse kätt, vaadatakse kaup üle ja läheb tingimiseks. Rollid on hästi jaotunud- siin on läbirääkijad, mootoriuurijad, õpipoisid ja niisama kiibitsejad. Tuju hoiab üleval ainukesena inglise keelt purssiv narr, kes viskab nalja ka meie müügimehe aadressil. Viimane pole vist väga pakutava hinnaga rahul, kuid müüb ometi kaks autot maha, sõites kolmandaga Maroko piiripunkti suunas tagasi. Meie ja kaks prantslast jääme juba hämardunud eikellegimaale lolli näoga järgi vaatama. Õnneks on mees meile siiski tasuta transpordi lähimasse linna välja rääkinud ning saame ikkagi liikuma. Äri käiguga rahule jäänud majesteetliku ilmega kogukonnavanem läidab suure sigari.
Mauritaania piiripunktis ostame küünlavalgel viisa ja anname ametnikele geograafiatunni. Üks mees paistab Eestit koguni teadvat. Magama sõidame Nouadhibousse, kus võtame maitsva cous-cousi lihaga. Öö möödub suures mauri telgis.
