Viies päev, T: 13.07.04
Tänane sihtmärk: Echmiadzin. Armeenia pühamast püham linn, mille peakirik on riigi tähtsaim. Astumegi kirikusse sisse, süütame küünlaid ning peame palvust. Siin hoitakse ka kõiksugu reliikviaid- näiteks pistoda otsa, millega väidetavalt Jeesust susati. Lisaks silmame palju väärisasju nagu hõbekaantega piiblid, vääriskividega sõrmused ja palju muud püha ja huvitavat. Samuti paneme tähele, et üks grupp inimesi kaob mõneks ajaks keldrisse, mille ust kiivalt kinni hoitakse. Küsime luba ühelt noorelt vaimulikult, kuid vastuseks on pearaputus. Tema kolleeg seevastu teeb meile lahkesti tuuri pühakoja keldris, mis peidab endas iidsete tulekummardajate templi alusmüüri.
Õues kirikuesisel platsil võtame istet, et pisut hinge tõmmata. Meid kõnetab umbes 50. aastane Armeenia mees, kes ütleb, et minus voolab kindlasti Armeenia verd. Nina ja tume jume reedavad! Lisaks arvutab mees välja ka minu kohaliku vere sisalduse- 12,5%. Saame sissejuhatava kursuse Armeenia ajaloosse. Tuleb välja, et kõige suuremad aarialased on hoopiski armeenlased- sinisilmsed blondid. Samuti igatseb ta nostalgiliselt Nõukogude aega taga ning uurib Eesti elu-olu kohta. Vastame, et elu on hea. Tema selle peale, et kui hea teil siis on- kulda, naftat, vääriskive on? Meie vastu, et ei ole, aga hoopis palju investeeringuid ja väliskapitali välisriikidest- eriti Soomest ja Rootsist. Mees sellepeale, et mis vahet siis seal on- kas Vene või Soome kapital. Tõepoolest!
Teine kirik on pühendatud püha Gajanele, kes ei taganenud oma usust ja seetõttu tapeti jõhkralt Rooma asevalitseja poolt. Algselt ehitati see kirik juba 4 sajandil ja tõenäoliselt on tegemist maailma vanima kristliku kirikuga. Üleüldse võib Armeenia ennast pidada maailma vanimaks kristlikuks riigiks, kus ristiusk võeti vastu juba 301. aastal. Kirik on hästi lihtne ja ilus- nagu enamus Armeenia vanu kirikuid, kus sära asemel lummab iidsus ja arhailisus.
Pärast väikest einet, mis koosnes jällegi küpsetatud lihast ja kitsepiima supist külastame püha linna kolmandat kirikut, mis teistest veidi eemal. St Hripsime on samuti pühendatud neitsile, kes polnud nõus abielluma paganliku kuningaga. Kirik ise paistab eriti ehe, sest siiani elavad seal nunnad, kes neitsi ilu sümboliseerimiseks on õuele istutanud suure roosiaia. Üks nunn kutsub mind korrale, sest viskan istudes jala üle teise. See pole sünnis!
Jerevani naastes on Veikko soov osta endale järjekordne müts oma kollektsiooni jaoks. Üritame turult kebabi hankida kuid esialgu tulutult. Turg ise tundub väga lihtne olevat- ei mingeid euronõudeid. Liha tükeldatakse otse tänaval ning jäänused ja pead jäetakse putkade ette lebama, mis 30. kraadi käes mõnusasti lõhnama hakkavad. Meie päev lõppeb aga kebabi ning küpse meloniga.