Üheksas päev, L: 17.07.04
5 dollari eest söödetakse meid siin 3 korda päevas. Olgugi, et kohalik perenaine väidab, et tellida võib kõike, siis pannkooke ei serveerita. Nii et reaalselt antakse meile hommikuks, mida parajasti on: juust, moos, sai ning 4 keedetud muna. Oleme ka tunnistajaks ühe tüdruku sünnipäevapeole, kus ka meile torti pakutakse. Pärast meie poolset kingitust tüdruku isale (pudel Vana Tallinnat), pildistatakse meid sünnipäevalapsega igast asendist.
Kämpingu eest on kiviklibune rand, kuhu ka meie sammud seame. Veikko leiab endale koha varjuandva männi alt, kuhu ta üsna pea magama jääb, hirmutades inimesi oma turistiliku välimuse ja valgete sokkidega. Vesi tundub esialgu ujumiseks liiga külm, kuid enne lõunasööki kastame end siiski jahedasse mägijärve.
Otsustame oma lõunasöögi maha raputada ning vallutada järveäärne mägi. Eilsest söögikohast saame oma vana tuttava käest juhiseid, kuid tundub, et piimajärveni on siiski liiga palju maad. Mägi läheb üpris vertikaalis- võtab isegi veidi võhmale. Vaade järvele on aga hingemattev.
Pärast lühikest puhkust näeb Veikko umbes 30 cm pikkust rästikut, mis võtab igasuguse tuju edasi ronimiseks. Ussu hirmus hakkame laskuma- Veikko ees, mina tema kannul, vaadates väga ettevaatlikult jalge ette. Alla jõudes teatab mees, et usse on siin väga palju ning mõned isendid elavad ka tema vaguni all.
Õhtusöögiks mõeldud virsikumoosisai ja hapupiim saavad kiiresti otsa. Õhtuhämaruses joome järvekaldal kohalikku punast veini.