Kaheteistkümnes päev, T: 20.07.04
Päeva esimene käik on Aserbaidžaani saatkond, mille ukse taha on kogunenud omapärane seltskond. Tegemist on Rootsi võttegrupiga, kes terve kambaga viisat taotlevad. Meil läheb õnneks suhteliselt kiiresti ning kui vajalikud paberid täidetud ning 20$ lõivu tasutud, kästakse kella neljaks tagasi tulla. Seniks aga liigume linnaga tutvuma.
Tbilisi näib võrreldes Jerevaniga vähem sovjetlikum ning rohkem klantšitum ja kosmopoliitsem. Ka üksikuid trendipedesid hakkab silma. Palju on kõiksugu kerjuslapsi, kes sul sõna otseses mõttes küljes ripuvad. Rikkalikud söögikohad, üliturvatud pangad, kallid poed- teretulemast Taga-Kaukaasia pealinna.
Kuna meil on kõhud juba pikemat aega lahti, otsustame kohaliku toiduga veidi vahet teha. Häbi küll tunnistada, kuid Mc Donalds on lõunamaal parim kõhuravim ning Big Mac efektiivseim medikament. Edasi liigume vanalinna suunas. Tänavad on kitsad, armsad ja räpased- nii nagu ühele õigele iidsele vanalinnale kohane. Külastame ka kohalikke kirikuid, mis paistavad pisut jõukamad kui Armeenias nähtud. Mööda jõe äärt, mis Tbilisi kaheks jaotab, liigume Abanotabani, Tbilisi vanima linnaosa suunas. Siin on tänavad veelgi kitsamad, ääristatud vahvate lobudikega, mis vägagi romantiliselt mõjuvad. Siin paiknevad juba 17. sajandil ehitatud termid, mis oma vee saavad looduslikest kuumavee allikatest. Otsustame kontrollida Aleksandr Puškini väidet, mille kohaselt pole parimaid terme kuskil maailmas. Liguneme tunnikese suures vannis, kastes end aeg ajalt jahutava veega. Väga lõdvestav- olgugi, et basseini oleks võinud pärast Puškini külastust veidi küürida.
Kuna kell on märkamatult neljale lähenenud, toome saatkonnast oma viisad ära. Seejärel jätkame oma eurooplase dieeti Saksa restoranis, kus keeran endale suure jägerschnitzli. Lõpetuseks võtame takso ja sõidame hotelli seedima.
Taksojuhid on siin pullid vennad ja ega vist teisiti siin hullumeelses liikluses närvid terveks ei jääks. Sõidab see, kes esimesena signaali laseb ning nahaalsemalt trügida söandab. Üks juht lööb iga 5. minuti järel risti ette, teine lihtsalt naerab koos minuga: ‘Siin peavad juhtidel närvid korras olema, sest igaüks sõidab kuidas tahab’, rehmab ta jutu lõpuks käega.