Neljateistkümnes päev, N: 22.07.04
Sajab nagu oavarrest. Tänavad on vett täis, nii et isegi üle tee poodi on võimatu minna. Tbilisi upub! Otsustame Tbilisi lainetuse Batumi lainetuse vastu vahetada.
Istume marshrutkasse ja sõit Musta mere äärde algab. Adžaarias võtavad meid vastu lehmakarjad, kes tuiavad rahumeeli mööda augulist maanteed ja vaatavad nende vahel sõeluvaid autosid. Palmide vahelt vilksatab meri, mis kannab suuri naftatankereid. Batumi sadamat nähes mõistame, miks president Saakašvilil Adžaaria allutamisega nii kiire oli. Meie lahke võõrustaja, Taani ärimees Finn seletab, kui tähtsat rolli naftatransiit sellele suhteliselt jõukale linnale mängib. Jalutame mööda välikohvikutest ääristatud promenaadi ja kuulame Finni pajatusi Batumi elustiilist, tema poolt ehitatavast elektrijaamast ning paar kuud tagasi toimunud revolutsioonist. Linn paistab rahulik ning vaikne- ei jälgegi varasuvistest rahutustest.
Viime oma seljakotid Finni kesklinna häärberisse ning patseerime mööda mereäärt välikohvikusse kohalikku pizzat sööma. Hilisõhtune promenaad on muretult sumisevat rahvast pungil. ‘Siin riigis on kõik võimalik’, teatab Finn ja lonksab Boržomi mineraalvett. ‘Isegi revolutsioon oli Saakašvili poolt kinni makstud’.