Üheksateistkümnes päev, T: 27.07.04
Bakuu, Bakuu!
Saabume pealinna kella 7. paiku just päiksetõusuks. Jääme ootama linna ärkamist suure purskkaevuga pargis, kus saab mõnuga sihvkasid krõbistada ja tööleruttavaid inimesi silmitseda.
Teel hotelli kohtame oma USA sõpra, kes dönerit pugides jutustab, et Turkmenistani viisa maksab 100 dollarit. Tahaks ka! Hotell aga on aus ja hea- toaaknad lärmaka liiklusega tänava poole. Miilitsaid on siin igal nurgal, aga vaatamata hoiatustele ei kontrolli ega häiri meid keegi. Vastupidi- võ naši- ja seda tunneme me pea kõikjal!
Otsime üles vanalinna, mis kenasti linnamüüri sisse pakitud ning võlub oma kitsaste tänavate ja idamaa hõnguga. Kõikjal kaubeldakse vaipade ja antiikesemetega türklaste kombel, kus just sina oled maailma erilisem klient. Veikko külastab ka zoroastristide pühamut, neitsitorni.
Uitame ringi ka Oil Boomi linnaosas, kus 19. sajandi lõpul üleöö rikkusi kogunud naftaparunid endale tondilossid olid rajanud. Mööda Kaspia mere äärset promenaadi jalutavad perekonnad- õndsad näod ees.