Neljas päev, E: 12.07.04
Lennukis Jerevani hakkab silma suur hulk inimesi, kel seljas T-särk kirjaga: I’m going home…Armenia. Ilmselt on tegemist Armeenia diasporaaga Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, kes nüüd kodumaad külastamas.
Peagi maandume lõunamaa öhe. Haagime end külge šveitsi turistidele, eesmärgiga nende kodutööst kasu lõigata- nimelt pole me hotelli eelnevalt broneerinud ning seega loodame, et neile lennujaama vastu tulnud hotelnik ka meile vaba toa annab. Läbinud kõik tolliformaalsused (ka tobedamad neist) leiame end peagi taksosse surutuna Jerevani kesklinna poole kihutavat. Peaprospekt on valgustamata ning ainsad kiirgusallikad on firmade poolt paigaldatud neoonreklaamid. Varakapitalism või hoopis post-sotsialism? Mine võta kinni.
Hommikul kell 6 oleme lõpuks nii kaugel, et asutame end oma äärelinna hosteli toakeses magama. Aknast kiirgab soojust juba enne päikesetõusu ning seetõttu lülitame ventilaatori juba varakult sisse. Kaua aga põõnata ei söenda, sest linn tahab avastamist. Perenaine katab aeda laua ning pärast mitut lavašši kappame kesklinna poole.
Jerevan on suur, kaootiline, sovjetlik ja sõbralik. Liiklus on nagu lõunamaale kohane, kus külmaverelisemal on eesõigus. Tänavapildis domineerivad VAZ-id, sekka mõned mersud ja bemmid. Šefimatel meestel on Volga 3110. Sõit käib uljalt ning signaali saatel. Jalakäimine tundub esialgu julgustükk, kus roheline tuli teeb pigem ettevaatlikuks. Peagi tunneme end kui vanad kalad.
Vahetame kohalike drame (1 dollar=525 drami) ja rühime oma esimese sihtmärgi- Armeenia vanima raamatukogu- Matenadarani poole. Orienteerumist raskendab asjaolu, mille kohaselt on tänavasildid meie jaoks täiesti loendamatus armeenia kirjas. Õnneks on kohalikud abivalmid ja peagi jõuame peasüüdlase Meskrop Maskotsi ausamba jalamile- just see tegelinski on armeenia tähestiku autor. Künka jalamilt pilgutab meile silma kõrgustesse küündiv ‘Emake Armeenia’ kuju, mille ümber on koha sisse võtnud Nõukogude sõjatehnika. Kogu monstrumite kalmistu on pühendatud võidukale Nõukogude armeele, kuhu emake justnagu ei sobiks. Hiljem saame teada, et mõõgaga valküür asendas isake Visarjanovitš Stalini skulptuuri 50ndate lõpul.
Mäe jalamilt avaneb suurepärane vaade Jerevanile ning teda ümbritsevatele küngastele. Laskume linna mööda grandioosset ehitist, mida kohalikud kaskaadiks kutsuvad ning mis rajati rikka Nõukogude Liidu poolt Armeenia NSV 50-nda aastapäeva puhuks. Tegemist on võimsa kolosseumiga, mis nagu NSVL-gi ei saanud kunagi valmis. Lähemalt paistab, nagu oleks 10 linnahalli üksteise otsa laotud. Kaugemalt seevastu meenutab monstrum maiade templit. Igatahes alla jõudes värisevad jalad veel kaua- tõsi mitte aukartusest, vaid trepiastmetest. Siin on abimeheks kohalik õlu.
Edasi viib tee ooperiplatsile, kuhu on kogunenud palju ülesmukitud noori. Armeenia neiud on lopsakad. Jalad on küll kaetud, aga ülemist osa demonstreerivad uhkusega. Noormehed seevastu panevad rõhu alumisele poolele, kus klantsitud kingi kantakse kõikvõimalikes riietes. Lapsed on armsad murjanid.
Lõpuks tuletab kõht meelde, et on aeg kohaliku köögiga tutvust teha. Valime armsa ja meeldiva teenindusega restorani, kus maitseme lambapraadi ja rahvuslikku suppi spas, mis koosneb jogurtist, sellerist ja peekonist. Kõik see viib keele alla. Üldse on Armeenia köök Kreeka ja Araabia mõjutustega, kus teravamaid maitseid vähe, kuid grill-liha palju. Levinumad road on loomulikult kebab ja šašlõkk, aga ka dolma, mis on hakkliha viinamarjalehe sisse keeratud ning khoravatz ehk marineeritult küpsetatud liha koos sibula ja rohelisega.
Söök kõhus vaatame veel üle Vabariigi väljaku uhked ja pisut idamaise varjundiga riiklikud hooned. Keskel purskab kaev, kus ääres libistame õlutit. Meie valutavad jalad aga tuletavad meelde poolenisti magatud ööd ning 9 tundi linnas. Asume kodu poole teele, arbuus kotis.