Kuues päev, K: 14.07.04
Hommikul check-out, kotid selga ja ähkides bussijaama poole. Seekordseks eesmärgiks on Geghardi mägiklooster ja Garni tempel. Bussisõit sinna meenutab India raudteed, kus kõik reisijad üksteise otsas elavad. Igatahes tore siinse bussiliikluse juures on see, et kedagi maha ei jäeta- olgu buss nii pungil kui tahes. Reisijad on kõik sõbralikud ja seletavad läbisegi, kuidas paremini kohale jõuda- nimelt selgub, et buss ei sõidagi täpselt kloostri juurde. Mis siis muud kui jalad selga ja mööda maalilisi mägiteid ülespoole.
Kloostri jõuame läbimärjana- päike siin armu ei anna. Seepärast mõjuvad jahedad kloostrivõlvid väga värskendavalt. Turnime ka kaljudele, kuhu sisse on samuti pühad kojad raiutud. Mungad on maiad ja kasvatavad mesilasi.
Taas võtame kotid selga ja rühime tuldud teed tagasi. Teeme väikese peatuse restoranis, kus suure laua taga istub lõbus seltskond kohalikke + välis-armeenia tibi. Enne kui arugi saame surutakse meile veinid pihku ja sunnitakse istuma. Algab võimas nuumamine, kus ümar Armeenia jõmm lausa topib meile toitu suhu. Taustaks pidev naer ja nali ning muidugi kohalik vein. ‘Armeenia- see on Eedeni aed’, teab mees ning topib meile lusikaga koort suhu. ‘Sina naine ole vait, kui džigitt räägib’, lisab ta peagi, surudes USA tibile liha kurku. Ja nii edasi ja edasi, kuni viimaks silmini täis oleme.
Nüüd on samm vägagi kerge ja peagi leiame end 1. sajandil ehitatud, 1679 maavärinas kokku kukkunud ja 1975 nagu lego taas kokku pandud templi juurest. Ostame õlut ja võtame päikesejumal Heliose terviseks, taustaks imeilusad mäed ja kanjon.
Lõpuks maandume kohaliku talumehe heina järel lõhnavas kambris, makstes öömaja eest sümboolse summa.