Kolmeteistkümnes päev, K: 21.07.04
Pärast pikka ja väsitavat koosolekut muudame veidi viisaastaku plaani ning otsustame, et mägedesse seekord ei lähe. Küll aga Mtskhetasse- Gruusia pühasse linna. Saame hotelli autojuhiga kaubale, et ta meid sinna viiks ning lisaks veel natuke Tbilisis ringi sõidutaks. Mees on elektriku haridusega, omab elektritarvete kauplust, kuid teeb muidki juhutöid. Haritud ja sõbralik- ostab meile alustuseks jäätist! Räägib maast ja ilmast- eelkõige siiski Gruusia hetkeolukorrast ja poliitikast.
Mtskheta, mis oli Gruusia iidne pealinn, näib väga ilus. Jätab parema mulje, kui Armeenia püha linn. Veikko teeb jälle pilte igast kivist ja kännust. Kiriku ees mängib üks vanake mandoliinilaadset pilli ja laulab kohalikus keeles. Kui vaid saaks selle hääle ja laulu kaasa võtta…
Edasi siirdume söögikohta, kus meie autojuht tutvustab Gruusia köögist pärit lobbie. Tegemist on ubadest ja lihast koosneva ollusega, kuhu tükeldatakse pisut maitsetut maisileiba. Meenutab eestlastele teada-tuntud hernesuppi ja karaskit. Meie omad on muidugi maitsvamad:)
Teekond viib meid järgmise kirikuni, mis paikneb kõrgel künkal. Jääb veidi mõistetamatuks, kuidas see sinna ehitati. Kirik on populaarne vastabiellunute hulgas, kes käivad sealt oma liidule kõigevägevama õnnistust saamas. Arvatakse, et kui kirik on kõrgel, siis ollakse jumalale ligemal. Ülevalt avaneb suurepärane vaade Mtskhetale ning ristidega ääristatud küngastele. Taamal paistab kuivanud soolajärv.
Tagasi Tbilisisse jõudnud näitab mees meile erinevaid linnaosi ja kirikuid. Seletab erinevate ristide tähendust. Seejärel sõidame eriti lahedasse paika. Tbilisi ümber kõrguvad künkad, mille ühes tipus asub sovjetiaegne luksrestoran. Enam see muidugi ei tööta (lõpetas tegevuse kodusõja aegu- 90ndate alguses, kui üks konfliktipooltest künka vallutas, et linn kontrolli alla saada). Vaade sealt on vapustav, andes ülevaatliku pildi kogu pealinnast. Kunagi käis siia ka köisraudtee, mille lõpppeatus asus restorani alumisel korrusel.
Kui me lähedal asuvasse parki jalutama läheme, hoiatab mees, et me liiga kaugele ei läheks. Mis ta veel meie plaanitava Aserbaidžaani road-tripi peale ütleks! Igatahes on ta meid valvas jälgima ja kutsub peagi enda juurde tagasi- seletab et pargi taga elavad abhaasia põgenikud, kes on harva heas tujus.
Järgmiseks peatuseks on linna kohal kõrguv kindlus, milleni viib rohket adrenaliini tekitav sõit. Juht ei tee teist nägugi kui kimab mööda kitsast ja järsku kallakteed ülespoole. Ülevalt paistavad termid, kus ka meie eile ligunesime. Mees näitab meile faasani kuju ning räägib, kuidas Tbilisi oma nime sai. Kunagi ammustel aegadel, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, elas üks kuningas kellele hirmsasti meeldis linde küttida. Ühel päeval tabas ta faasanit. Suur oli tema üllatus, kui lindu otsima minnes leidis ta faasani juba küpsetatult maapinnal lebamas. Looduslik vesi tegi oma töö kiiresti ja nii rajaski kuningas imeteo paigale linna, mis tõlkes tähendab soe.
Tagasi hotelli jõudes tunneme vajadust väikese puhkuse järele, et seejärel tutvuda legendaarse Gruusia köögiga. Restorani valime Lonely Planeti soovitusi järgides. Portsjonid on mõeldud ühele, kuid käivad üle jõu ka kahele. Laud kattub hõrgutiste liudadega, kus iialgi ei puudu hatšapuri- soe juustukook ning kuulus Gruusia vein. Võis praetud seened ning chakhokhbili- hõrk punasesõstra kastmes kana viivad keele alla.
Pärast õhtusööki uitame punnis kõhtudega veel mööda jõe äärset Zemo Kala kvartalit, kus kaldaäärsed häärberid veepinnalt vastu peegelduvad.