Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Shirazi veini on Pärsias erakordselt raske saada, seda tehtavat Shirazis ka vähe, nii et ma soovin õnne kõigile eurooplastele, kes kujutavad ette, et joovad Shirazi veini. Sedamoodi kirjutas 200 aastat tagasi von Kotzebue ja olgu Allah mulle tunnistajaks, olukord on läinud veelgi viletsamaks. Endine Ülikooli Sõber Allan, keda Shirazis trehvan küll tunnistab, et ühest külast olevat õnnestunud proovida, kuid polnud suurem asi. Ilmselt saaks armeenlastelt, kel on kristlastena on lubatud veini tarbida, kuid nüüd juba Austraalias villitud märjukest. Alkoholi saab tegelikult soovija Iraanis suhteliselt hõlpsalt kätte. Bazaaris sosistatakse küsiva pilguga, mõned üleannetud noored pakkuvad otse autost ja pudelist, kuid alkoturismiks on kindlasti maailmas paremaid paiku, kui Iraan.

Mulle tutvustab linna bazaaris kohatud kohalik üliõpilane Vorya. Nagu tavaks on Vorya äärmiselt võimukriitiline ning elab end valjuhäälselt teemajas välja. Võtan saatana advokaadi rolli, kuid minu argumendid, et Iraanis on ülejäänud regiooniga võrreldes suhtelisi vabadusi rohkem, tehakse pihuks ja põrmuks. Öö hakul jõuame rahvuskangelasest poeedi Hafezi hauale. Kui olulised on iraanlastele nende keskajal elanud poeedid, hakkab kaugelt silma. Hilisele tunnile vaatamata on memoriaal rahvast pungil. Silitatakse sarkofaagi, deklameeritakse salme ja muidugi tehakse ohjeldamatult selfiesid. Vorya hakkab kaebliku häälega laulma ja kohe kogunevad tema ümber noored, kes löövad uljalt takti kaasa. Korraga läheneb kordnik ja lõpetab pillerkaare ära. Üks noormees kommenteerib kibedalt- näed nüüd, kuidas me siin elame. Selle riigi võimud ei soovi, et tema inimesed end hästi tunneksid ja rõõmustaksid. Koguneme teise nurka ja Vorya laulab edasi. Noored neiud, kes pärit Teheranist teevad provokatiivseid puusanõkse kordniku suunas ja lehvitavad hijabi serva. Too vaatab mulle otsa, naeratab totralt ja taandub. Sellised stseenid jäävad meelde kogu eluks ja panevad mõtlema, et tung vabaduse suunas on universaalne ning seda on võimatu purgis hoida.

Shiraz pole ainult endine veinipealinn. Selle rohelise ja mõnusa kliimaga linna ümbruses paiknevad kahe ajaloolise Pärsia impeeriumi (Ahhemeniidide riik 550 eKr- 330 eKr ja Sassaniidide riik 224-651) olulisimad rajatised. Persepolis koos naabruses asuva Nekropolisega on vahest kuulsaim neist. Sinna saamiseks koopereerun seltskonna prantslastega ja saksa neiuga, kes reisib Iraanis üksi. Ahhemeniidide paleekompleks ja kuningate hauad laotuvad laiale alale. Tuntavad on hellenistlikud mõjutused, kuhu on pikitud Babüloonia ja Egiptuse kultuurielemente. Ehk siis eelajalooline historitsism. Paleedele on kuningad kirjutanud oma nimed ja seintele on kantud stseenid Persepolises kunagi toimunust. Kaljudesse raiutud Ahhemeniidide hauakambrite alla on Sassaniidid nikerdanud pildikesi oma kuulusrikkast ajaloost, et rõhutada dünastiate järjepidevust. Kunagised impeeriumid olid tolle aja rahva- ja rahvasterohkeimad, ning ulatusid Euroopa piiridest kuni Indiani. Persepolise tegi maatasa Aleksander Suur, makstes kätte pärslaste laastamistöö eest Ateenas. Väidetavalt vajas ta 3000 kaamelit, et kogu varandus minema tassida. Huvitav, palju sellest Briti muuseumi jõudis?

Kärsitu lugeja kindlasti imestab, miks pole veel mainimist leidnud hammam ja bazaar. Tasun selle võla. Kahjuks toimivad hammamid ehk saunad Iraanis peamiselt muuseumitena. Leidub veel üksikuid tegutsevaid, kuid need on pigem väljasuremise äärel, nagu meiegi avalik saunakultuur Eestis, mille võtavad üle veekeskused. Guardiani fotoreportaažiist innustatuna üritan Shirazis küll ühte sellist külastada, kuid kohalikud laidavad idee maha ja laiskus jääb peale. Lähen selle asemel luksushotelli saunakeskusesse ja valutan silmakirjalikku südant kadunud ajastu üle.

Bazaarid ehk turud seevastu on Iraanis vinged ja igati toimivad. Leidub ka ostukeskusi, kuid kohalikud paistavad ilmselgelt eelistavat iidseid bazaare. Need on mitme kilomeetri pikkused soolikad, kus on kerge eksida ning kus hõljuvad põnevad lõhnad, helid ja meeleolud. Erinevalt moodsast ostukeskusest bazaar ei väsita, vaid innustab. Selle vereringe kaudu on võimalik voolata läbi erinevate kvartalite, soppide ja kangialuste, kus müüakse vürtse, puuvilju, riideid, nõusid, telefone- tegelikult kõike mida vaja. Siin on teemajasid, töökodasid, kaubaladusid, kohalikke perenaisi, nahaparkaleid, meistrimehi, päevavargaid ja turiste. Siin on elu tema kõige värviküllasemas vormis.