Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Pamiiri maantee ehk M41 algab Oshis. Kunagine siiditee lõik, osaliselt asfalteeritud, osaliselt kuumaastikune tee, kulgeb peamiselt Tadžikistanis 3-4 kilomeetri kõrgusel, Mägi-Badahšanis, mis piirneb Hiina ja Afganistaniga. See autonoomne piirkond moodustab peaaegu poole Tadžikistani pindalast, kuid seal elab ainult 3% rahvastikust. Peamiselt Kirgiisi karjused ning mitmeid erinevaid keeli kõnelevaid ismailiidid (šiiitlik haru), keda koondnimetusega pamiirlasteks kutsutakse. Tegemist on äärmiselt eraldatud ning hõredalt asustatud piirkonnaga. Seda on näha juba Kõrgõzstani- Tadžikistani piirialadel, kus ei paista ühtegi elusolendit- ei taimi, loomi, ega inimesi. Ainult kõrgplatool looklev tee, mida ääristavad lumised mäed- kunagised NSVL-i kõrgeimad tipud.

Piirilt saame kergesti üle. Tadžiki piirivalve ei vaevu meile isegi pilku peale heitma. Võib-olla aitab valutule ületusele kaasa narkovastase võitluse ametnik, kes palub meilt küüti järgmisesse külla. Üle 90% maailma heroiinist tuleb Afganistanist, mis liigub Venemaale ja Euroopasse Tadžikistani ja Pamiiri maantee kaudu. Kohe tee ääres lookleb hiinlaste ehitatud tara, mis peaks nende piiri uimastite eest kaitsma. Ületame mitmeid mäekurusid ja teeme isiklikud rekordid- 4655 meetrit üle merepinna. Hingata on keeruline. Lisaks hõredale õhule keeritab tuul tolmu, mis poeb sügavale hingamisteedesse.

Iga saja kilomeetri järel silmame mõnda liiklusvahendit. Asustatud punkte on veelgi vähem. Esimene suurem koht nimega Karakol näeb välja äärmiselt spartalik. Savist müüride seas lihtsad osmikud, nagu Afganistanis. Temperatuur on madal ning rohelust pole. Joome seal teed ja jätkame retke. Ööbime asulas nimega Murgab, mis asub 3576 meetri kõrgusel ja näeb samasugune välja. Osad elanikud kannavad tolmukaitseks näomaske. Juba Oshis võtsime profülaktika mõttes sisse kõrgushaigust ennetavad tabletid. Kohtame Vene mootorrattureid, kes väidavad, et liiter viina enne magamaminekut aitab ka.

Järgmisel päeval liigume bazaari, et leida liiklusvahend Badahšani pealinna, Horogi. Saame jagatud taksosse, kus Mitsubishi Pajeros 7 reisijat autos ja üks lammas katusel. Juht närib kuiva konjakit ehk nasvaid ehk eriti kanget mokatubakat. Vahepeal peatavad auto maskides mehed, kellele juht nasvaid peo peale raputab ja sõit jätkub. Linnaelu ei erine palju teistest lõunamaa linnaeludest. Mehed tuiavad ringi, teretavad üksteist, molutavad kuskil omakeskis ja lähevad uuele ringile. Naised teevad ilmelt koduseid toimetusi, neid näha pole. Laskume allapoole. Ümbrus muutub rohelisemaks. Taas algab kevad.

Horog on võrreldes teiste Badahšani linnadega hoopis teisest puust. 1500 meetri allpool, roheline ja kena. Näeb välja rohkem Balkani kui Tadžikistani linn. Enamustel noortel naistel pole juuksed kaetud, mõnel koguni põlveni seelik seljas ja atmosfäär on tšill. Tõenäolisel nägi 70-ndate alguses Kabul selline välja. Linnas on enamuses šiiitlikud ismailiidid, mis on üks liberaalsemaid islami harusid, väärtustades muuhulgas haridust ja sugude vahelist võrdsust. Kogu regiooni sponsoreerib usuliider Aga Khan, kes on siia rajanud koole, haiglaid ja parke.

Palume kohalikul tudengil end mõõduka tasu eest ümbruskonnas ringi sõidutada. Liigume mööda jõekallast umbes 40km. Külad on nagu Lõuna- Euroopas, täis koolivormidega koju lippavaid kõurikuid ja Itaalia talupoegi. Leiame väikese kišlaki, kus saab Makedoonia Aleksandri jälgedes võtta hedonistlikku kümblust. Naistele ja meestele on ette nähtud eraldi kellajad. Teiselpool jõge on juba Afganistan. Kohati on jõgi nii kitsas, et võib kivi naaberriiki heita. Näeme Afganistanis eesliga sõitvaid teelisi, mudast ehitatud maju, pisikesi põllulappe. Hämmastav, kui suur kontrast on vasak- ja paremkalda vahel, olgugi et mõlemal pool piirijõge elavad ühest rahvusest inimesed. Tudeng räägib, et aeg-ajalt kuuleb sealt poolt tulistamist. Samas, siinpoolse kalda turvalisuse üle ta ei muretse. Arvab, et Taliban üle jõe ei tule. Loodame, et nii jääbki.