Kesk-Aasia tuur
III etapp Almatõ- Karakol (Kõrgõzstan)
03-04.05.17

Mõnikord on lokaalset elu-olu puudutavat informatsiooni kohalike käest keerulisem hankida, kui mitte-kohalike käest. Näiteks üritame teada saada, kas Kasahstani- Kõrgõzstani piiripunkt Karkara orus on suvehooajaks juba avatud või mitte. Võib ju kasutada Almata-Biškeki maanteel asuvat piiripunkti, mille kaudu käib peamine liiklus. Meie aga soovime liikuda otse üle mägede Issük Köli järve äärde Karakoli linna, vältimaks mitmesaja kilomeetrist ringi läbi kirgiiside pealinna Biškeki. Samas on oht, et piir on kinni ning me oleme sunnitud ikkagi peamist piiripunkti kasutama, boonuseks veel edasi-tagasi sõit üle mägede. Lõpuks saame siiski kinnituse, et Karkara piiripunkt avati kaks päeva tagasi. Asumegi jagatud taksodega teele (marsrutkasid enam sellel trassil ei liigu). Piiripunkt asub hüljatud paigas, kus kahe riigi piirivalvureid eraldab napp 10 meetrit. Kasahhi piirivalvurite kinnitusel pole me sugugi suvehooaja esimesed välismaalased, kes siit üle lähevad. Küll aga päeva esimesed. Oma Kõrgõzstani ametivendadega, kes peavad hakkama saama pisut kesisemate tingimustega, läbi ei käida ja tähtpäevi ei tähistata. Ainult viipavad.

Siinkohal oleks paslik kirjeldada kasahhe, kelle teenuseid kasutasime ja seltskonda nautisime. Esimene juht võetakse Almatõs rajalt maha juba esimese vasakpöörde järel ja jääb kohe ilma kolmandikust tasust, mis talle sõidu eest lubasime. Mees siiski meelt ei heida ja on koguni õnnelik, sest tal õnnestub trahvi oluliselt väiksemaks kaubelda, muidu oleks kogu meie sõiduhonorar politseinikute taskusse liikunud. Teine kuldhammastega tegelane, kes meid piirilinnast Karkarast Karakoli viib, on muidu rahulik, aga kui jutt läheb naistele, siis ta ägestub ja ei hoia nilbe ja agressiivse sõnavaraga tagasi. Ristime ta ropuks vanaisaks. Mõlemad mehed ja hääletaja, kelle peale võtame, teavad hästi Eestit ja Anne Veskit.

Kõrgõzstan pole kindlasti linnaturistile mõeldud. Karakoli linn, mis paikneb kahe mäeaheliku vahel, näeb nukker välja. Siia tullakse kauni looduse pärast, mida pakub Kõrgõzstan ohtralt. Kuigi teede olukord pole suurem asi (kui pole just hiinlaste ehitatud), siis turiste teenindav infrastruktuur on päris kõrgesti arenenud. Maad katab suurepäraste kodumajutuste, turismiinfokeskuste  ja erinevate raskusastmetega matkaradade võrgustik.  Mägedes avanev pilt võiks vabalt leiduda kusagil Alpides, linnades avanev pilt kusagil Venemaa kolkas. 

Karakoli lähistel, mägirada mööda üles rühkides, kohtamegi Šveitsi üliõpilasi, kes otsivad võimalusi töötada mõnes majapidamises söögi ja peavarju eest. Mägirajal lösutab suur lumehunnik, mis laviini tulemusena teed takistab. Sellest loodavad kohalikud nupumehed vabaneda tuletõrje vooliku abil. Proovime hobuseid hankida, et tagasiteed kiirendada, kuid India turistid on kõik ära broneerinud. Öö veedame mägimajakeses nelja kilomeetri kõrgusel.