Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Siinkohal oleks paslik kirjeldada kasahhe, kelle teenuseid kasutasime ja seltskonda nautisime. Esimene juht võetakse Almatõs rajalt maha juba esimese vasakpöörde järel ja jääb kohe ilma kolmandikust tasust, mis talle sõidu eest lubasime. Mees siiski meelt ei heida ja on koguni õnnelik, sest tal õnnestub trahvi oluliselt väiksemaks kaubelda, muidu oleks kogu meie sõiduhonorar politseinikute taskusse liikunud. Teine kuldhammastega tegelane, kes meid piirilinnast Karkarast Karakoli viib, on muidu rahulik, aga kui jutt läheb naistele, siis ta ägestub ja ei hoia nilbe ja agressiivse sõnavaraga tagasi. Ristime ta ropuks vanaisaks. Mõlemad mehed ja hääletaja, kelle peale võtame, teavad hästi Eestit ja Anne Veskit.

Kõrgõzstan pole kindlasti linnaturistile mõeldud. Karakoli linn, mis paikneb kahe mäeaheliku vahel, näeb nukker välja. Siia tullakse kauni looduse pärast, mida pakub Kõrgõzstan ohtralt. Kuigi teede olukord pole suurem asi (kui pole just hiinlaste ehitatud), siis turiste teenindav infrastruktuur on päris kõrgesti arenenud. Maad katab suurepäraste kodumajutuste, turismiinfokeskuste  ja erinevate raskusastmetega matkaradade võrgustik.  Mägedes avanev pilt võiks vabalt leiduda kusagil Alpides, linnades avanev pilt kusagil Venemaa kolkas. 

Karakoli lähistel, mägirada mööda üles rühkides, kohtamegi Šveitsi üliõpilasi, kes otsivad võimalusi töötada mõnes majapidamises söögi ja peavarju eest. Mägirajal lösutab suur lumehunnik, mis laviini tulemusena teed takistab. Sellest loodavad kohalikud nupumehed vabaneda tuletõrje vooliku abil. Proovime hobuseid hankida, et tagasiteed kiirendada, kuid India turistid on kõik ära broneerinud. Öö veedame mägimajakeses nelja kilomeetri kõrgusel.