Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Laskume Tjan-Šani mäestikust alla ja sõidame marsrutkaga Karakoli järve äärde. Taas kohtume vana probleemiga- kohalikud pole teadlikud oma riigi teedest ja nende kasutuskõlbulikkusest. Üritame sõita otse edelasse, üle väikeste mägiteede Kõrgõzstani suuruselt teise linna, Oshi, vältides pealinna Biškeki. Osad küsitletutest väidavad, et laviinide tõttu on mägitee, mis viib Biškek- Oshi maanteele, suletud. Teised jälle leiavad, et läbisõit on võimalik. Pärast telefoniusutlust regioonidega jõutakse järeldusele, et see on tehtav, aga 4WD-ga. Broneerime ühe sellise ja asume teele. Esimese öö veedame Karakoli järve kaldal jurtas. Teise öö Kirgiisi külmapealinnas Suusamyris ja kolmandaks ööks loodame jõuda Oshi.

Loodus on endiselt vinge ja rahvas sõbralik. Tundub, et enamus mehi töötavad taksojuhtidena ja naised õpetajatena. Varsti on tulemas presidendivalimised, kus erinevalt naaberriikidest on kandidaate mitu ja tulemused pole ette teada. Selle fakti üle keegi uhkust ei paista tundvat. Mõned arvavad, et vaja oleks hoopis kõva kätt, kes korra majja lööks. Suusamyris peatume majapidamises, mida juhib autoriteetne emand oma kahe tütrega. Viimased ei tee ühtegi liigutust emalt küsimata. Ilmselt on vali kord vajalik, muidu oleks tüdrukud ammu ära röövitud. Agraarpiirkonnas on pruudirööv ehk ala katšuu (kraba ja jookse) endiselt hinnas ja mõningate allikate väitel sõlmitakse sel moel üle poolte abieludest. Tüdrukud väidavad, et nende külas on traditsioon välja surnud, aga üks noormees kinnitab, et asi toimib endiselt. Tema veel kedagi röövinud pole. Pere viimase pojana on tema kohus jääda kišlakki ja vanemate eest hoolt kanda. Paraku vaatab enamus küla neide igatsevalt linna poole.

Biškek-Osh magistraalile jõudes, asume hääletama. Jäänud on veel ca 500 kilomeetrit. Veider, et riigi kahe suurima linna vahel puudub ühistranspordiühendus. Pärast poolt tundi vehkimist peatub väike Chevrolet, kus roolis naisterahvas. Vaatamata hoiatusele, et ta sõidab väga aeglaselt, asume meeleldi pardale. Päris Oshini me ei saa ja paarsada kilomeetrit enne finišit peame autot vahetama. Biškek-Osh maantee on kohati auklik ja veniv, kuid ümbrus korvab kõik ebameeldivused. Ühe päeva jooksul viibime neljas erinevas aastaajas. Sügisene vihm, lumine mäekuru (3184 m.), kevadised aasad ja suvised põllud-tasandikud.

Riigi põhja- ja lõunaosa erinevad omavahel päris tuntavalt. All hakkab juba tekkima idamaine tunne. Oshis paikneb regiooni vingeim bazaar, millel pikkust kilomeeter. Lisaks veel teemajad, mis täis tübeteikadega vanamehi (Oshi elanikest 40% on usbekid), kaetud daamid, värske kumõss, soojem kliima. Siin paikneb viljakas ja konservatiivne Fergana org, kus kohtuvad Usbekistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Siit algab ka maailma üks vingemaid maanteid: 3-4 kilomeetri kõrgusel looklev Pamir Highway. Meie järgmised neli päeva.