IX etapp Ašhabad- Teheran (Iraan)
13-15.04.19
Esimese asjana tuleb klaarida väike pettus. Minu Ilmareis ei jätku mitte Ašhabadis, kus kaks aastat tagasi pooleli jäin, vaid väikeses Iraani piirilinnas nimega Quchan. Linnakese keskust, Azadi väljakut, lahutab Ašhabadi iseseisvusväljakust 123 kilomeetrit käänulist mägiteed, mis bürokraatlikel põhjustel jääb paraku läbimata. Loodetavasti jääb see mu ainsaks libastumiseks pikal teekonnal, mis kestab eeldatavasti aastakümneid. Seekordse tuuri eesmärk oli liikuda Kesk-Aasiast läbi Pärsia Araabia poolsaareni. Ajaraamiks sättisin kuni kolm nädalat. Paraku juhtus nii, et reisikaaslast polnudki, mis kindlasti pole minu eelistatum viis kulgeda.
Võtan suuna Mashhadile. Iga korralik moslem peab korra elus käima Mekas, kuid šiiitidel lisandub nimekirja Mashhad. Koht, kuhu on maetud oluline šiiitide pühak- imaam Reza ja kelle hauale on püstitatud suursugune memoriaalkompleks. Tänuväärne on see, et kui Mekasse uskumatuid ei lasta, siis Imaam Reza mälestuslinnakusse, mis koosneb mošeedest, väljakutest, muuseumidest ja raamatukogudest, lastakse kõik sisse (kui just lühikesi pükse jalas pole). Tõsi, mitte küll igale poole, kuid enamus maagilisest linnakust laotub kui võluvaip rändaja palge ette. Võtan kingad jalast, istun rätseppistes vendade ja õdede seltsi pehmele pärsia vaibale, lasen pilgu uitama juba Kesk- Aasiast tuntud timuripärasele arhitektuurile, kuulan imaami poeesiat ja saan minagi müstilise kogemuse osaliseks. Fotokad korjatakse enne memoriaali sisenemist ära, kuid see ei sega usklike telefonidega selfisid klõpsimast. Vast annab jumal andeks sellegi vallatuse.
Enne, kui Teherani poole teele asun, külastan Mashhadi lähedal paiknevat mägiküla. Ilm on märjavõitu ja seetõttu küla ise nii põnevat muljet ei paku, kui inimesed selle ümber. Taksojuht teatab, et tema autol pole mitte pelgalt Mashhadi parim, vaid koguni kogu regiooni unikaalseim audiosüsteem. Oma sõnade tõestuseks laseb ta massiivse bassikõlari kaudu saksa tehnot ja gängstaräppi vaheldumisi, mis paneb vappuma palvehelmed, auto kere ja tagaistme. Vibratsioonihaigus on paratamatu, kuid ei hakka juhi entusiasmi hajutama. Iraani liiklus on keskmisest rohkem tähelepanu ja reaktsiooni nõudev. Suunatuld kasutatakse ainult erandjuhul, arusaamatutel põhjustel. Külgpeeglid on pidevas ohus, muust rääkimata. Juhti ümbrus ei häiri ja üritab slaalomi ajal minuga vestlust pidada, kasutades abimeestena erinevaid rakendusi, nagu Google otsing, Translator, YouTube. Üks käsi ja silm liikluses, teine telefonis ja nii leiabki aset nutivestlus (ehkki mitte eriti nutikas), kus ta vaatleb pilte Eesti loodusest, Tallinna vanalinnast ja näitab vastu pilte Iraanis toodetud automudelist, milles meiegi kulgeme. Kõik muidugi laabub, nagu ikka.
Pealinna saabun öörongis, kus kupeekaaslastelt kuulen esimesi hinnanguid Iraani elust-olust. Üldiselt Masshadi inimesed inglise keelt väga ei räägi. Pileti ostmisega oli tükk tegu- alles hinda kuuldes sain aru, et mulle tahetakse hoopis lennupiletit müüa. Rong ise on väga uhke ja kiire. Venemaa rongidest eristab see, et esimestel on vetsupotide peal jalajäljed, kuid siin on ainult jalajäljed. Teheran on ilgelt suur ja ühe päevaga palju üritada pole mõtet. Keskendun all-linnale, mis võrreldes kesklinnaga on vanem ja kaootilisem. Ohtlikum väljakutse on tänava ületamine, mille saan paari tunniga selgeks. Oluline on hoiduda äkilistest liigutustest, et autodel ja motikaparvedel oleks piisavalt aega sinust mööda põigata. Väidetavalt hukkub iga päev Teherani liikluses 15 inimest.
Esmamuljed Pärsiast on siiski väga head. Inimesed on sõbralikud, süsteemid toimivad hästi. Pealinna daamid on kelmikamad ja osad kannavad teksaseid, rätt elegantse lohakusega vaevu kukalt riivamas. Üleüldse on naisterahvaid väga palju liikvel- neid näeb kohvikutes, parkides, büroodes, isegi taksoroolis. Ei ole nii, et ainult mehed toimetavad ja hängivad ning naised on silma alt ära paigutatud. Moodsa kunsti muuseumis saan jutule hipsterpaarikesega, kelle sõnul vallalistele käest kinni hoidmise eest enam moraalipolitsei peale ei lenda. Avalikus kohas musitamisest siiski targu hoidutakse. Tänu sanktsioonidele on euro kohaliku riaali suhtes kõrge, mis teeb turisti elu-olu meeldivalt odavaks. Harjumust nõuab rahaga ümber käimine, sest kohalikud kasutavad omavääringuga tuletist, nimega Toman, kus on üks null reaalsest summast maha võetud. Pangakaardid sanktsioonide tõttu ei tööta ja kogu raha peab sulas kaasas vedama, mis on pisut tüütu. Mustaturu kurss on ametlikust kursist 3 korda soodsam- nii vahetangi kohe 30 miljonit riaali ehk 3 miljonit tomanit, millega elan mõnusalt pea nädala (200 eurot). Üks kaaseurooplane kommenteerib hiljem, et kui sa farsi keelt oskaksid, saaksid aru, kui palju sind tegelikult lüpstakse.
