Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Venemaa on rongimaa, kus kehtivad omanäoline rongietikett ja iseärasused, mida mujal raudteedel naljalt ei kohta. Esimene eripära, mida tunneb reisija juba vaguniuksest sisenedes, on lõhn ehk pahnutt. Kui klimatoloogid uurivad kliimamuutusi läbi puutüvedest või kivimitest võetud proovide, siis pahnuti-uurija saaks oma proovid kätte kupee madratsist, mis on käsnana imenud endasse möödunud aegade reisijate jäljed. Kui suruda nina vastu madratsit, siis eellõhnana lööb sõõrmetesse pigine tubakas. Seejärel hakkab nina kõditama liisunud õlu koos suitsuvorsti ja sibulaga. Järelmekk on mahedalt seebine, mida suudab eristada eriti tundliku maitsemeelega pahnutiloog. Madrats on nagu käsitööjuust, mida manustatakse valge leiva ehk seebilõhnalise linaga.
Muud toredad raudteega seotud elemendid on kupeeriietus. Kui sinu kaasreisijad tõmbavad jalga kodused dressipüksid ja tuhvlid, on tegu staažikate reisijatega. Tark rongisõitja võtab kaasa toidumoona, sest restoranvaguni menüü on maitsetu ja kallis ning perroonilt ei pruugi alati baabuškate käest värskeid pirukaid saada. Ka mina pean ootama kuni Samaarani, enne kui saab vaksalist esimese korraliku eine. Erinevates teivasjaamades müüakse mõnikord kraami, mida valmistab kohalik vabrik. Näiteks lambilühtreid või mängujäneseid. Vanasti maksti töölistele palka sama vabriku toodangus, mis tuli seejärel perroonil rahaks teha.

Loomulikult on ka Venemaa ronginduses puhumas moderniseerumise tuuled. Toredad elemendid hakkavad vaikselt välja surema. Minu Moskva- Biškeki rong, millega teen Kesk-Aasia tuuri esimese 44. tunnise etapi on õnneks muutustest puutumata jäänud. Kirgiisidele kuuluv rong paistab 80-ndatest ja peldik koos oma tilaga valamuga ning jalajälgedega potiga on oma nime vääriline. Akna taga vilksavad kevadised Mordvamaa lehtmetsad ja Samaara märgalad. Sekka vene külad tarede ja vesiste karjateedega. Ületades Volga algab Orenburgi kandis märkamatult stepp.

Kupeekaaslaste hulgas lahvatab esimene tüli. Baikonuri sõitev vene-kasahhi juurtega ülemusele käib närvidele kirgiisitarist kaassõitja, kes ei taipa kupeeust sulgeda. Kirgiis on omakorda närvis, kuna Vene ametnikud kahtlustasid teda Venemaa Kasahstani piiril võltsitud dokumentidega reisimises. Kõlavad b- tähega sõnad, lennutatakse šovinistlike ja natsionalistlike solvanguid. Pikapeale tõrelus vaibub ning rong on jõudnud Kasahhi steppi. Silmapiiril vaid kevadine rohumaa. Harva vilksatavad stepiasulad, mis täis barakke ja siniseid maju. Mõnes külas silmab mošeid. Jaamadesse on tekkinud kaubitsejad.

Kas sul on ikka kuhu minna, küsib murelik vagunitädi, kui ma Kesk-Kasahstani väikese stepilinna, Arali öhe astun. On küll. Järgmisel hommikul kohtan külalistemajas Serikut, NGO Aral Tenizi töötajat, kes püüab veidigi tagasi pöörata 20. sajandi üht suurimat ökokatastroofi - Araali mere kokkukuivamist või õigemini kuivatamist. Serik organiseerib auto koos juhiga, kellega sõidame vaatama, mis Araali merest järele on jäänud. Liigume mööda kuivanud merepõhja Barsakelmesi saarele, mis enam saar pole. Kunagi vedelesid kuivanud merepõhjas roostes laevavrakid, kuid nüüd on Arali ümbruses enamik nendest vanarauda viidud. Kalade asemel saab merepõhjast nüüd püüda hobuseid, lambaid ja kaameleid.

Arali linna suurim vaatamisväärsus on sm. Lenini kiri Aralski kaluritele, mis on linnaväljaku ääres kivisse raiutud ning samasisuline mosaiik Arali vaksalis. Nõukogude Venemaa on näljas, kahjurid möllavad, valged märatsevad. Saatke ometi kala, seltsimehed! Kui kalurid oleksid teadnud, et needsamad bolševikud suunavad Araali merd toitvad Sõrdarja ja Amudarja veed Usbeki puuvillapõldude niisutamiseks ning kuivatavad maailma suuruselt neljanda siseveekogu soolalombiks, poleks nad ilmselt kala saatnud. Kunagi oli Aral sadamalinn, kellelt suur Venemaa abi palus ning kus kalapüük ja -tööstus toitis kogu linna. Nüüd on hiilgeajast vaid mälestus ja meri on 20 km. kaugusel. Ainuke uus ja korralik ehitis on mošee. Ajastu märk seegi. Aga õlu maksab linnaväljaku äärses söögikohas ainult 73 eurosenti. Saatke ometi õlut, seltsimehed!