Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Istun bussi ja võtan suuna lõunasse. Baltisaksa ohvitser ja seikleja Moritz von Kotzbue, kes Vene keiserliku saatkonna koosseisus rändas siinkandis 200 aastat tagasi, kirjeldab kogetut järgnevalt: Linnad koosnevad Pärsias kitsastest tänavatest, kus pole muud kui müürid, milles siin-seal on väikesed uksed. Majad koosnevad lugematust hulgast väikestest õuedest ja tubadest, mis on omavahel ühendatud kitsaste pimedate käikudega. Müürid on väga kõrged ja nii laiad, et inimesed ja koerad võivad neil mugavalt jalutada ja aardeid valvata. Majad pole ehitatud mitte tellistest, vaid savimassist, mida hoiavad koos hakitud õled (Aitäh Agur Bennole ja Loomingu raamatukogule hea tõlkevaliku eest).

Kaasmaalase kirjeldus on hästi jälgitav Kashani vanalinnas, kus kohalikud on asunud ajaloolisi maju renoveerima ning hotellidena kasutusele võtma. Müüride sees avanevad kaunid hoovid ja häärberid, mis tänavalt sugugi silma ei hakka. Mõni villa on koguni maa sisse kaevatud, et üle ühtlase kõrgusega linnamüüri ei paistaks. Tihti ei saa arugi, kui kauneid pärleid tuhm savimüür varjab. Ka mošeede asukohta võib aimata ainult müüri tagant paistva kupli ja keskmiselt uhkema portaali järgi. See on hoopis teine loogika, kui Euroopa linnaplaneering, kus väljakud ja toretsevad fassaadid peavad tänavale paistma. Kui Pärsia värav hoovi paotub, võib näha nii mõndagi. See viitab, et fassaaditagune paralleelühiskond pole Iraanis tekkinud pärast islamirevolutsiooni, vaid palju varem.

Kashanis märkan esimest korda lääne turiste. Poolel teel Esfahani jääb iidne külakene, nimega Abyaneh, mida rõõmuga muuseumina eksponeeritakse. Kolan tagahoovides, kus ei paista ühtegi kohalikku hinge- kõik on peatänaval turiste teenindamas. Kohalikud on väga suhtlemisaldid ning on väga huvitatud, kuidas nende kodumaad välismaal nähakse. Kui just taksojuht pole, tehakse kõik selleks, et iraanlastest jääks hea mulje. Paljud astuvad ligi, suruvad käe pihku ja uurivad, kes oled ja kuhu lähed. Seejärel vuristavad ette kohad, mida peab nende linnas kindlasti nägema. Mõned tahavad kangesti koos pilti teha. Vähestel on plaan sulle midagi maha müüa, üldine huvi on siiras sõbralikkus. Tüütu on seletada, mis riik see Stonia on. Kui asi täiesti häirivaks muutub, teatan, et olen Iisraelist, kuid see ei heiduta kedagi. Proovin Saudi-Araabiaga. Endiselt on vastuseks Welcome. Ehkki mainitakse, et pole varem saudi turiste nähtud. Kui kohalikuga jutule saab, siis paistab välja kriitiline suhtumine võimudesse. Paljud leiavad, et ühiskond muutub siiski omas tempos üha liberaalsemaks. Noorte osakaal ühiskonnas on väga suur, keda eelneva põlvkonna revolutsiooniline ja religioosne fanatism enam ei kütkesta. Piire kombitakse innukalt.

Iraanlasi on alati köitnud aiad ja pargid. Alates varastest Pärsia tsivilisatsioonidest, on lopsakaid aedasid peetud paradiisi maiseks väljenduseks. Iraani maastikule peale vaadates, pole see üllatav. Saabud palava päikese alt, kraevahe liiva täis tuisanud, viskad ennast vuliseva vee kõrvale puu alla maha, teed vesipiipu ja jood teed- väga mõnus. Kodumüüride vahele jäävad aiad on samuti väga õdusad, kus vaipadel mõnus kuuvalgel sumiseda. Umbes 200 aasta vanuste majade hoovid on seljakotiränduritele väärt kogunemispaigad. Paljud vanad majad on kodumajutuse ja hostelite tarbeks ülesvuntsitud. 

Esfahan on Pärsia pargikultuuri tipp. Viimane suur šahh, Abbas I rajas 1602. aastal siia ebapärsialiku park-väljaku, mis teeb silmad ette enamustele seninähtutele. Punasest väljakust kaks korda suurem plats on peredele hea piknikukoht. Kahest otsast piirneb väljak mošeedega, millest väiksem olevat olnud šahhi haaremi kasutuses. Suurem kompleks on tõeline kaunitar, kus saab päikese eest varju otsida ja pisut jalgu puhata. Keegi väsinud rändajat ära ei aja, võib isegi vaipadele siruli visata. Nagu mainitud, on Iraanlased suured piknikusõbrad. Pargid ja jõeäärne on peesitavatest peredest pungil. Juuakse teed, popsitakse vesipiipu ja taotakse kaarte ja palli. Sildade all võtavad mõõtu kaebliku lauluhäältega vanamehed. Kuna kristlik maailm peab ülestõusmispühi, siis sean sammud Armeenia kvartali, et tähistada Islamivabariigis lihavõtteid katedraali, hamburgeri ja Baltika alkoholivaba õllega.