Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Samarkandi ja Buhhara vahel käib rong. Seega pole küsimust, mille kasuks otsustada. Taksoga ülimoodsasse vaksalisse sõites, saame taksojuhilt kuulda avameelset hinnangut mullu meie hulgast lahkunud president Islam Karimovi ajastu kohta. Sohvri hinnangul ei austanud Karimov lihtinimesi. Uus president seevastu ei tee alamatel vahet ja on seetõttu õiglane valitseja. Rongis kuuleb kupeekaaslaselt sarnast hinnangut. Noor tudengineiu arvab, et uus president on võtnud kursi suurema avatuse ja vabaduste suunas. Tudeng on tadžikk, nagu enamus Samarkandi ja Buhhara elanikke. Neiu läheb veelgi kaugemale, väites, et usbekke pole üldse olemas. See on kommunistide välja mõeldud rahvus. Huvitav teooria. Uurin, kes oli Timur, kelle ümber rahvust konstrueeritakse ja keda Usbekistanis austatakse, vaatamata miljonite laipadele, mis vallutaja Pärsiast Dehlini ning Aleppost Volgani maha jättis. Neiu jääb vastuse võlgu. Küll aga arvab, et eurooplased peaksid olema Timurile tänulikud, et ta Ottomani türklastele säru tegi ja Euroopa langemise ära hoidis. Sellega võib osaliselt nõustuda- tänu Timurile kukkus Konstantinoopol pool sajandit hiljem.

Jõuamegi Buhharasse, pühasse linna. Kohta, kus närida eksootilise idamaise teaduse vundamenti. Buhhara on kindlasti geomantia seisukohast laitmatu paik, kus tegeleda radža joogaga ning miks mitte sooritada agnihotra meditatsioon. Peale pikka rännakut oleks hädasti tarvilik täita närvisüsteemi peeni struktuure, saata psühhotroonne laeng vajaliku trajektooriga kosmilisele orbiidile ning katta keha hügieenilise bioskafandriga (sobib ka lehmasitt). Samuti on vaja puhastada vastuvõtukanaleid, et psühhoskaneerimise horisont laieneks kosmose piiridele. Miks mitte proovida koguni mõned psühhofüsioloogilise kompleksi subtiilsed kanalid välja lülitada? (Siinkohal tänud suurepäraste uute terminite eest Vladimir Wiedemannile:)

Järgmine päev lahkub reisikaaslane kodu suunas. Pean plaani Buhhara iidsete ehitistega tutvuda. Kui 9. sajandist pärineva Ismail Samaniidi pühamusse tungib 50 turisti, otsustan loobuda. Ja mitte ainult Buhharast, vaid ka 400 km läänes paiknevast Hiivast. Sest kuhu need turismibussid ikka edasi sõidavad, kui mitte Hiivasse. Pealegi oli Hiiva juba nõuka ajal hiiglaslik vabaõhumuuseum, kus linnasüdames kedagi ei elanud. Pole enam neid rändureid, keda nägime Kirgiisi ja Tadžiki mägedes ning võõrastemajades. Aeg on ka ise lõpetada. Kolm nädalat on peagi möödas. Aju võtab uut informatsiooni vastu pealiskaudselt. Lühendan algset reisiplaani kolme päeva võrra ja võtan suuna Türkmenistanile. Loodan läbi Karakumi kõrbe jõuda Ašabadi ja seal Stan-tuurile joon alla tõmmata.