Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Türkmenistani piiripunktis pilgutab sõbralikult silma president Gurbanguli Berdimuhamedovi portree, jäädes minu saatjaks kogu ülejäänud reisi. Ületus võtab aega, kuna Türkmenistani piirivalvurid pole päris veendunud, kas mul nende riiki asja on. Kui saan lõpuks üle ja taksoga piirilinn Türkmenabati, on aeg juba piisavalt hiline, et mõelda öörongile pealinna. Paraku puudub mul kohalik raha. ATM mu kaarti ei tunnista, vahetuspunktid on kinni ning kassa müüb pileteid vaid kohalikus manatis. Uurin piletisabas seisvatelt inimestelt, kas keegi sooviks minuga raha vahetada. Vastuseks on maha löödud pilgud ja närvilised kõõrdvaated. Üks kodanik annab peaga märku, et sel teemal tuleb delikaatselt kuskil nurga taga kõnelda. Juba astubki ligi miilits. Kurdan muret, kuid mundrikandja sõnul saab raha vahetada vaid pangas. Pakun piletimüüjale dollareid, kuid see ei julge neid vastu võtta. Lõpuks saame althõlma asjad aetud.

Kupees istub kohalik noormees, kes satub välismaalasest siiralt õhinasse. Ülejäänud õhtu pärib ta mult kõikvõimalikke asju elust piiri taga. Ilmselgelt on kohalikud infonäljas. Briifing saab järsu lõpu, kui siseneb vagunisaatja ja teeb poisile vihase märkuse välismaalastega suhtlemise asjus. Minu vastu demonstreerib ta täielikku põlgust, virutades passiga vastu rinda. Pärast ebasõbralikku ülekuulamist lahkub ta ähvardavate toonidega. Poiss sulgeb ukse ja ütleb sosinal, et sääraste idiootide tõttu ta ei soovigi siin riigis elada. Ühtlasi lubab ta hea seista minu turvalisuse eest. Päike loojub akna taga laiuvasse Karakumi kõrbesse.

Hommikul saadab poiss mu hotellini ja palub tasuks ühise selfie. Ašhabadi veidrustel pikemalt peatuma ei hakka. Uskumatuna tunduvaid lugusid ja fotosid sellest marmorlinnast, tema kurioosumitest ning megalomaaniasse kalduvatest projektidest võib igaüks veebist vaevata leida. Lihtsalt on väga harjumatu, et inimesed hoiavad eemale. Mujal regioonis domineerinud sõbralikkus ja uudishimu on vaheldunud pelgusega. Ainuke suhtlusvahend ülejäänud maailmaga on Skype, kõik ülejäänud kommunikatsioonivahendid ei tööta. See tekitab kerget suhtlusvaegust. Ašhabadi pole seetõttu soovitav üksinda külastada.
Kesklinnas liikumine on väga vaevaline. Uhked kõnniteed on küll olemas, kuid sellel patseerimine on raskendatud, sest iga üleliigne liigutus, sealhulgas fotografeerimine, toob kaasa läbilõikava vile mõnelt mundrikandjalt. Kesklinna saab õnneks läbida bussiga, mis küll uhkete hoonete ees peatub, kuid ühtegi inimest peale ei tule, ega maha ei lähe. Üldse tundub, et kohalikud hoiavad keskusest eemale. Näha on vaid politseinikke ning aednikke. Uhked pargid, muuseumid, staadionid, väljakud, avenüüd ja kaubanduskeskused on inimtühjad. Raskusi tekitab ka mõnusate söögikohtade leidmine väljaspool hotelle. Rahvas tegutseb rohkem sovjetlikus äärelinnas ja turul. Enamikel naistel efektne kirsipunane rahvusrüü üll ning meestel seljas valge särk ja jalas mustad viigipüksid. Ainuke naeratus sädeleb endiselt vaid presidendi huulil.
Minu maailmaturnee esimene vahetus lõppeb uhke marmorkotka kujulise lennujaama kõhus. Jah, arvasite õigesti, kas see asutus on peaaegu inimtühi, kuid nüüd on juba täiesti ükskõik. Kohtumiseni mõne aasta pärast!