XIII etapp Shiraz- Dubai
26-28.04.19
Miks te lennukiga Dubaisse ei soovi minna, uurib daam reisibüroost ja pakub tassikese teed. Need laevad on väga vanad, sageli jäetakse reis üldse ära, pealegi on seal väga halb mööbel, lisab ta piletit vormistades. Enne peab siiski sadamasse jõudma. Shirazist Pärsia lahe äärde jääb 575 kilomeetrit ja 11 tundi, mille võtan ööbussiga. Seda, et sadamalinn Bandar Abbas on hoopis teistsugune Iraani linn, saan tunda varahommikul bussist maha astudes. Esmalt niiske ja palav kliima, teiseks turistide puudumine ja kolmandaks jube pealetükkivad taksojuhid. Protesti märgiks asun kesklinna suunas jalgsi teele, ninas mere lõhn. Kümne kilomeetri sisse jääb ohtralt puhkepause, kuid kiiret pole kuhugi- laev läheb alles 36 tunni pärast. Kui mujal Iraani linnades võib hotellitubadega kitsaks minna, siis siin seda probleemi pole. Hotell on pooltühi, kuid see eest on mererand telkijaid täis. Kohalikud joovad juba päeva esimest teed. Mõni võtab hommikust kümblust.
Bandar Abbasi põnevaim vaatamisväärsus on tempel, mis oli kunagi mõeldud teenindama sadama ja kaubandusega seotud hindu kogukonda. Ilmne vihje, et minu ilmareis jätkub tulevikus India suunal. India restorani linnast siiski ei leia, küll aga võtan esimest korda kala. Iraani köögi maitsvaim osa on baklažaanist valmistatud roog, millel nimeks bademjan. Levinum menüü on suur kuhi safraniga värvitud riisi, mille kõrvaseks on kaks kebabijunni või šašlõkk. Kahvel on arsenalis olemas, kuid noa asemel kasutatakse lusikat. Päris maitsvad on igasugu promillivabad õllejoogid. Viga pole ka gaseeritud jogurtijoogil. Magustoidud eriti ei kutsu. Leib on samuti kesine. Puuviljade jaoks on sesoon veel varajane.
Laev Emiraatidesse väljub plaani järgi kell 19, kuid otsad anname alles veidi enne südaööd. Praamis kajuteid pole ja pikali saab visata pinkidele. Mõned tukuvad õues või palvelas. Naised on eraldi ruumis. Serveeritakse nii õhtu- kui hommikusööki. Televiisorist saab vaadata Iraani vutiliiga ülekandeid. Palju on laeval pakistanlasi, kuid kõlab ka araabia keel. Hommikul hakkavad paistma kõrghoonete siluetid. Kell 10 sõidab laev Sharjah sadamasse. Seejärel käsutakse reisijad bussi, kuid pambud peab asetama eraldi alusele. Piiripunktis toimub segregatsioon- naised ühte ruumi, mehed teise ja eurooplased kolmandasse. Kogu protseduur vältab mitu tundi, kuni lõpuks linna pääseb.
Ja ongi seekordne ilmareisi etapp lõpule jõudnud. Pea kolm nädalat ja 3500 kilomeetrit on möödunud suhteliselt kergesti. Nagu möödunudki korral, lõppeb reis linnas, mis kogu ülejäänud marsruudiga hästi ei ühildu. Võrreldes Ašhabadiga, on Dubai siiski inimestele ehitatud. Sellele vaatamata tekib futulinnas ületamatuid probleeme, kui üritan jätta oma Lonely Planetit Silverile, kes 12 tundi hiljem Dubaisse jõuab. Dubai ostukeskuse raamatupoes, plaadipoes ja lennujaamakohvikus nenditakse, et kahjuks pole selline asi võimalik. Lennujaama pakihoid on kallim, kui raamatu omaväärtus. Lõpuks kirjutan raamatusse Silveri nime ja viin selle ausa leidjana leiubüroosse, kus see tänulikult vastu võetakse. Silverini raamat siiski ei jõua. Iraanis poleks mingi probleem jätta raamat suvalise bazaarikaupmehe või kohvikupidaja kätte. Teinekord on käskude ja keeldudega piiratud ühiskond vabam ja inimlikum, kui oskame arvata.
Ja ongi seekordne ilmareisi etapp lõpule jõudnud. Pea kolm nädalat ja 3500 kilomeetrit on möödunud suhteliselt kergesti. Nagu möödunudki korral, lõppeb reis linnas, mis kogu ülejäänud marsruudiga hästi ei ühildu. Võrreldes Ašhabadiga, on Dubai siiski inimestele ehitatud. Sellele vaatamata tekib futulinnas ületamatuid probleeme, kui üritan jätta oma Lonely Planetit Silverile, kes 12 tundi hiljem Dubaisse jõuab. Dubai ostukeskuse raamatupoes, plaadipoes ja lennujaamakohvikus nenditakse, et kahjuks pole selline asi võimalik. Lennujaama pakihoid on kallim, kui raamatu omaväärtus. Lõpuks kirjutan raamatusse Silveri nime ja viin selle ausa leidjana leiubüroosse, kus see tänulikult vastu võetakse. Silverini raamat siiski ei jõua. Iraanis poleks mingi probleem jätta raamat suvalise bazaarikaupmehe või kohvikupidaja kätte. Teinekord on käskude ja keeldudega piiratud ühiskond vabam ja inimlikum, kui oskame arvata.
