Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Keeran pisut traditsioonilisest turismiteest kõrvale ja võtan suuna kõrbesse. Esfahanist 400 kilomeetrit idas paikneb üks oaas, nimega Garmeh, mida soovin näha. Oaasi naaberkülakese ainsas hotellis on õnneks vaba tuba. Veel parem uudis on see, et hotelli omanik on hetkel Esfahanis äri ajamas ja nõus küüti pakkuma. Väidetavalt tasuta, mis muidu teeks ettevaatlikuks, kuid Iraanis mitte. Teel jääme liivatormi kätte ning temperatuur tõuseb esmakordselt üle 30 kraadi. Koht ise on suunatud rohkem siseturismile, mis Iraanis paistab väga aktiivne. Hotelli siseõu jääb õhtul tühjaks. Jään ainult mina ühes käes teetass ja teises Iraani moodne ja morbiidne klassika, Sadeq Hedayat ’’Pime öökull’’, Üllar Petersoni võrratus tõlkes.

Järgmine päev kolan ümbruskonnas ringi. Uhke oaas soolakõrbes on väärt elamus. Ehkki ma ise religioonist ja poliitikast esimesena juttu ei, tüürivad vestluspartnerid teema sageli sinna suunas. Ei, mina ei usu midagi ning tänu meie valitsejatele ei usu Iraanis varsti keegi enam jumalasse, teatab kuivalt hotelliomanik, kellest õhkub šahhiaegset aristokraatlikkust. Säärast meelsust kohtab Iraanis tihti. Kokkuvõte paljude jutust kostab sarnaselt- mullade valitsus tõukab inimesi usust pigem eemale. Revolutsioon, mis pidi tooma võrdsema ja kõlbelisema ühiskonna kukkus läbi ja viis hoopis moraalituse ning vaesuse süvenemiseni. Noored kurdavad, et ülikoolihariduse nimel vaeva nägemisel pole mingit kasu, tööd niikuinii ei leia. Või nagu üks teine noor vestluspartner nentis- pendel käib Iraani ühest servast teise, liigne konservatiivsus lükkab liberaalsuse suunas ja vastupidi. Tuleb tuttav ette ka meie paljukannatanud kodumaal.

Hommikul vara ronin bussi, mis võtab suuna Yazdile- legendaarsele siiditee kõrbelinnale. Siin hakkab silma mitu huvitavat nähtust. Esiteks nuudlijäätis, mis on üpris jälk. Teiseks katusel paiknevad tornikesed, mis toimivad õhkjahutuspumba eelkäiana- kuum tuulehoog püütakse torni kinni ja õhuvoolu allapoole laskudes tungib tuppa kosutavalt jahe briis. Yazdis elab samuti Iraani üks suurimaid tulekummardajate ehk zoroastristide kogukond- kokku ca 4000 hinge. Huvitaval kombel laseb riik neil rahus toimetada ehkki mõningatele kommetele on käsi ette pandud- surnuid enam tornide tippu raisakullidele nokkimiseks ei viida. Linna kesksel paikneb maitsekas tempel, kus põleb püha tuli. Väidetavalt süüdati see 470-ndal aastal, kui zoroastrism oli kogu Pärsia impeeriumis peamine religioon. Islami sünnini ja araablaste vallutuseni jäi siis veel 160 aastat.