Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Tänases blogisissekandes anname eranditult sõna külalisesinejatele. Otsa teeb lahti reisikaaslane Silver K. Alustasime jagatud taksoga sõitu Horogist Dušanbesse hommikul kell üheksa. Või äkki siiski kell kaheksa? Nimelt olid kellaajaga Mägi-Badahšanis keerulised lood. Kohalikud, kellest valdava enamuse moodustasid kirgiisid, ei suutnud ära otsustada, kas nad elavad naaberriigi pealinna Biškeki või Tadžikistani Dušanbe aja järgi. Kokkuvõttes võis tähendada veidrat olukorda, kus kohalikelt kellaaega uurides, jäi ammendav vastus saamata. Vestluskaaslane muutis teemat või ütles, et Biškeki aja järgi on kell neli, Dušanbe aja järgi kolm. Transpordiga oli asi lihtsam, see käis üldjuhul ikka Dušanbe aja järgi. Horogi ja Dušanbed lahutas umbes 650 km, mille läbimiseks kulus eelinfo kohaselt 14 kuni 16 tundi. Miks nii kaua? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks kulges pool teest Afganistani piiri mööda, kus võis küll aeg-ajalt asfalti kohata, kuid üldjuhul möödus aeg aukude vahel siksakitades. Teiseks pidas autojuht vajalikuks igat mööduvat sohvrit tervitada. Selleks tuli korduvalt sõidukist välja ronida ning neid emmata. Kolmandaks jäi teele üheksa politsei kontrollpunkti. Meie passe taheti näha neljal korral. Esimest liiklusmärki, mis Dušanbed viitas, märkasime siis, kui olime läbinud 240km. Aega oli selleks ajaks kulunud kaheksa tundi, mis tegi keskmiseks liikumiskiiruseks 30 km/h. Üle jõe võis näha afgaani naisi vaipasid pesemas ning mehi kas eesli või mootorrattaga sõitmas. Loodus oli aga ilus mõlemal pool jõge.  

Dušanbesse jõudsime hilisõhtul. Autojuht ei olnud päris kindel, kas tohib meid kesklinnas asunud hotellini viia, sest kehtivat kord, mille järgi võivad kesklinnas liikuda vaid puhtad sõiduautod. Eeldatavasti on reegel mõeldud selleks, et maakad linnast eemal hoida. Või siis selleks, et miilits saaks kahtlast elementi lihtsamini välja selekteerida. Hotelli me aga jõudsime. Järgmisel hommikul tegime Dušanbes paaritunnise ringi, et tutvuda linna peamiste vaatamisväärsustega. Nendeks olid 165. meetri kõrgune lipuvarras (maailma kõrgeim), park ja keskturg. Pargis nägime sadu oranžides vestides naisterahvaid, kes agaralt luuaga tolmu ühest kohast teise keerutasid. Jäätisemüüjalt asja uurides saime lihtsa ja loogilise vastuse – toimub laupäevak! Kuivõrd olime mägedega selleks korraks hüvasti jätnud, saime esimest korda tunda tõelist kuuma, mistõttu tuli liikuda peamiselt varjus. Eeldus, et Dušanbes on naised moslemitavade kohaselt kaetud ei pidanud paika. Linn jättis üllatavalt liberaalse mulje. Sõime turul veel viimase kurutobi ja alustasime liikumist Usbekistani suunas. Teel piirini kulges president Rahmoni valvsa pilgu all. Iga saja meetri järel oli plakat, kus kord poseeris riigijuht moonipõllul, siis lastega, seejärel mägede taustal, vahel tegi põllutööd jne. Kusjuures alati oli tal seljas ülikond. Üleüldse oli terve Tadžikistan kaetud presidendi piltide ja tsitaatidega. Taolist isikukultust ei ole varem näha saanud.

Piirini oli Dušanbest umbes 70 km, mille läbisime pea lennates. Teed olid head ja autojuht ei olnud kiirusega kitsi. Piiriületus edenes lihtsalt ning õige pea kauplesime juba kuldhammastega usbeki taksojuhtidega, et nad meid Samarkandi sõidutaksid. Usbekistani autopark on huvitav selles suhtes, et siin on Chevrolet tehas, mistõttu sõidab valdav osa elanikkonnast just nende autodega. Peamiseks autosid edasiviivaks jõuks on bensiini asemel metaan ja propaan, sest loodusressursse on Usbekistanis küllalt. Muide, tankimise ajaks käsutatakse kõik reisijad autodest välja. Ohutus eelkõige.  Veel üks asi, mis Usbekistani teistest Kesk-Aasia riikidest eristab, on valuutakurss. Kui ametliku keskpanga kursi järgi saab ühe dollari eest 3500 somi, siis mustal turul võib summa kerkida kuni 7500 somini. Kohalikud arveldavadki suuremaid oste tehes hoopis dollarites. Kõige suurem kohalik kupüür on 10 000 somi, mis tähendab seda, et rahapatakat tuleb kaasas kanda eraldi kotiga. Kui raha õnnestub mustal turul vahetada, siis muutub Usbekistan äraütlemata odavaks. Näiteks õlle hind restoranis on 3000 somonit, mis soodsa kursi korral tähendab 0,36€ suurust väljaminekut. Šašlõki hind jääb samuti alla euro.

Jätkab kirjanik ja ajaloolane Justin M. Timur armastas Samarkandi, nagu vanamees noort armukest. Tegelikult oleks palju täpsem öelda, et ta kosis teda innukusega, mis on omane noorele mehele, kes üritab võita kauni vanema naise armastust. Aasia loovutas Samarkandi kuningliku edevuse nimel vallutajale oma parimad muusikud, kunstnikud ja käsitöölised. Mandri kultuurikeskustest Pärsiast tulid luuletajad ja maalikunstnikud, miniatuurimaalijad, pillimehed ja ehitusmeistrid. Süüria saatis siidikudujad, klaasipuhujaid ja relvaseppi. Delhi langemise järel varustas India Samarkandi kiviraidurite, ehitajate ja ehtekunstnikega, samal ajal kui Väike-Aasiast saabusid hõbesepad, relvameistrid ja köiepunujad. Samarkand oli maailma kõige rahvusvahelisem linn.

Sõna saab kirjanik, reisimees ja poliitik Lennart M. Venemaaga liitumine kujunes usbeki rahvale suure progressiivse tähtsusega sündmuseks. Vene ühiskonnategelaste vahendusel tutvus usbeki rahvas eesrindliku kultuuri saavutuste ja revolutsiooniliste ideedega. Samarkand on Usbekistani Tartu. Linnas töötab viis kõrgemat õppeasutust eesotsas Ališer Navoi nimelise Usbeki Riikliku Ülikooliga. Linna tööstus annab praegu üle kaheksandiku Usbeki NSV tööstuse kogutoodangust. Revolutsioonieelsete aastatega võrreldes on see kasvanud üheksakümnekordseks. Samarkandis asub Nõukogude Liidu suurimaid teevabrikuid. Samarkandi siid ja kinofilmiaparaadid, vaibad ja veinid on nõutud kaupadeks meie kodumaa kaubandusvõrgus ja paljude välisturgudel.

Lõpetab Nõukogude hipi ja psühhonaut Vladimir W.  Samarkand nägi välja nagu mõni tüüpiline vene koloniaallinn. 19 sajandist pärit ühekorruselised eramajad, millest me mööda sõitsime, lõid mulje, et kohe-kohe astub tänavale valges mundris tsaariaegne kardavoi. Tõsi, kesklinnale lähenedes pilt mõnevõrra muutus, vaateväljale ilmusid tuntud ansamblite kuplid ja minaretid. Nõukoguliku linnaehituse üldise profaanliku provintsluse foonil olid need otsekui Rooma foorum, kus karjatatakse kitsi. Siin oli, mille üle sufistlikul poeedil järele mõelda.