Üheteistkümnes päev, K: 04.03.09
Addis Abeba
Vuntsidega meestest
Järgmine hommik on palavik järgi andnud. Umbes sama saab väita ka Priidu seedekulgla kohta, mis samuti palju järele annab. Kuna WC poti ummistus on isegi meie karastunud valulävele liig, vahetame hotelli. Tunneme end kui UFOd, kes ühe planeedi ekspluateerimise lõppedes endale järgmise otsivad. Uus koht on seevastu täis vuntsidega mehi ja nende usjaid järeltulijaid, kes ukerdavad mu voodis, kraanikausis ning tekipüüris. Söögisaal on hämar ja hea ongi. Vastasel juhul kaoks seinapragudes ukerdavate prussakate tõttu isu kiiresti.
Mercadost
Addises paikneb väidetavalt Aafrika suurim turg. Tegelikult on kogu must manner üks suur turg, kus kõik üritavad sulle mingit teenust pakkuda, maha müüa või niisama raha nuruda. Nii ei panegi eriti tähele kui oleme märkamatult Mercado territooriumile sisenenud. Ainuke muutus on haisu kontsentratsiooni suurenemine ninasõõrmetes. Samuti pole siin hea mõte seisma jääda. Kohe on kõiksugu tegelased ümber, kelle põhihüüd kõlab: you, you, you, give me money.
Kristlusest
Etioopia on kristlik riik ning kirikud paistavad sama elujõulised kui mošeedki. Huvitavad on siinse konfessiooni eripärad, mida mujal kristlikes kantsides pole silmanud või osanud tähele panna. Näiteks kutsuvad kirikud sarnaselt moslemitega inimesi valjuhääldite kaudu palvusele. Samuti paiknevad kirikus pühad ruumid, kuhu kõrvalisi isikuid tuiama ei lasta. Seal asuvad Moosese käsulaudade koopiad, mille originaalid peaksid kuskil Etioopias paiknema. Põnev on kirikulaul, millele pärastlõunase jumalateenistuse ajal peale satume. Kõik kirikulised laulavad omal kõrgusel ja tulemuseks on harmooniline kakofoonia või siis kakofooniline harmoonia. Laseme meiegi mõtte ja vaimu uitama ning kogume jõudu homse bussisõidu tarbeks Ida-Etioopiasse.
