Kuues päev, R: 27.02.09
Jinka- Arba Minch
Mursidest
Kohalike hõimude üle arutledes, ei suuda me kuidagi leida vastust küsimusele, kas loomanahkadesse riietatud ning vibudega ringi lippavad kohalikud jätkaksid oma aastatuhandete pikkust traditsioonilist eluviisi ka ilma turistideta. Üheltpoolt on ju mugav onnides kelmikaid poose võtta ning turistidelt 2 birri per nase sisse kasseerida. Teisalt, kuhu neil vaesekestel ikka minna on? Linnade agulites pole elu sugugi kergem. Seega on vist mõistlikum külades passida, valgele mehele tsirkust teha ja selle eest ka väike kopikas saada. Ka Krokodill Gena töötas ju loomaias krokodillina, ehkki töövälisel ajal seltsis ta potsatajaga ning ehitas sõprade leiubürood. Kohalikud hõimurahvastel pole ilmselt töövaba aega olemas. Kui turiste ei käi, tegelevad nad ikka karjakasvatusega, kauplevad turul teiste hõimudega ning peavad omavahel madinat. Nii näiteks on oma sõjakuse ja poolest tuntud mursi hõimud, kellest mõningad on oma vibu kalašnikovi vastu vahetanud.
Paraku peame tunnistama, et lisaks efektsele välimusele on mursid ka efektiivsed ärimehed. Juba Jinka linna sisenedes on meile sappa pandud giid, kes meid kohalikku turismibüroosse juhatab. Seal seletatakse meile naerusuil, et murside külastamiseks on vajalik maksta linna sissesõidu eest, rahvusparki sisenemise eest, mursi külla sisenemise eest, giidi eest, püssimehe eest ja lõpuks ka mursidele 5 birri foto eest. Viimastega kaubelda ei tasu, sest ärritudes on neil kombeks kalašnikovi kaitseriiviga lõgistama hakata. Tunnen ka endas kerget tärkavat ärritust, ehkki kalašnikovi pole esialgu kuskilt võtta. Solomon arvab, et targem on keel hammaste taga hoida, sest linna sissesõidu ja giidi eest oleme juba praegu võlgu. Lepime giidiga kokku, et kohtume kell 9 hommikul. Seejärel keerame magama ja põgeneme linnast varahommikul kell 6.
Igavusest
Teoorias ei tohiks Aafrikas igavust tekkida. Arvad küll, et miski ei suuda sind enam üllatada, kuid võta näpust. Näiteks on mõned nutikad lapsed muutnud highland-tantsu koreograafiat ja esitavad kava pea peal seistes. Või peatad auto kuskil täiesti inimtühjas kohas, et veidi selga sirutada, kuid hetk hiljem hakkab erinevatest võimalikest ja võimatutest kohtadest inimesi valguma. Ühest põõsast astub välja uhke vibuga sõjamees, kes tunnistab mind veidi vaikides, naeratab ja teeb minekut. Sürr värk, kuid ometi tuleb nende pikkade passimiste ja sõitmiste foonil tunda ka igavust. Siis tuleb leiutada mõni igavusepeletaja. Näiteks mäng 'arva kes', kus tuleb Sanaiti kirjelduste järgi arvata, kes eestlastest on veel Etioopiat külastanud. Nii et Kristen Michal- kui neid ridasid juhtud lugema, anna teada, kas oled Etioopias käinud?
Loomariigist
Põhiliselt tatsavad Etioopia teedel ja teeäärsetel ringi küüruga lehmad, pisikesed lambad ja pohhuistidest eeslid. Ühes kõrtsis õnnestub meil näha toolil istuvat ja telekat vaatavat kitse. Idas näeb mõningaid kaameleid. Samas on ka metsloomapark esinduslik. Nii näiteks teeme paadisõidu Chamo järvel, kus kaluritele esitab tõsiseid ametialaseid lisaväljakutseid jõehobude eemalepeletamine. Vähe sellest, et paadid püsivad vetel vaid ausõna peal, tuleb kangelaskaluritel pidevalt mõlaga vett peksta. Kaldal peesitavad aga saurusemõõtu krokodillid, sekka kari pelikane. Sanait räägib, et tema kardab hoopis paaviane, kes olevat ühe nende küla tüdruku ära vägistanud. Keelatud ühtest sündis karvane ahvmees, kes pidi hetkel Londonis näitusel viibima.
