Neljateistkümnes päev, L: 07.03.09
Harar- Jijiga- Hargeisha
Spirituaalsetest unenägudest
Järgnevalt viis pildikest veidramast reisipäevast. Üks neist on Indreku unenägu. Arva milline.
1. Sõidame kanuuga mööda jõge. Taamal terendab Harari linn. Korraga põrutame vastu nähtamatut takistust, mispeale paat hargneb otsast nagu grillviiner ning mina sulpsatan kättpidi vette. Tõmban jäseme kiiresti välja, kuid see on muutunud mustaks ning ühtlasi ka läbipaistvaks. Saan aru, et pääsu pole ning olen sunnitud formaliini sisse minna. Hetkega olen suures ruumis, kus mahukates kolbides hõljuvad erinevad preparaadid- teiste hulgas lipsustatud ülikonnas mees, suur portfell näpus. Ka mina vegeteerin lahuses. Indrek koputab klaasile ja pärib, kas olen surnud. Vastan, jaatavalt, lisades, et me saame vajadusel siiski suhelda.
2. Öine uni on rahutu. Väljas käib hirmus triangel, kus erinevate helide kokteilis eristame hüäänide ulgu, koerte kiunumist, kutseid palvusele ning khatiste inimeste jutuvada. Bussijaama liigume mööda pimedaid tänavaid peaaegu kobamisi, tundes endal müüri ääres lösutavate inimeste pilke. Buss on täiesti tühi, kuid peagi tormab bussi pisut segase moega bussijuht, kes ajab sassi bussi esi- ja tagaotsa. Varsti voolab bussi rahvatulv ja reis Somaalimaa piiri poole algab. Jijiga linnas, kus pea poolte linnakodanike lõugade vahelt voolab rohelist ila vahetame bussi. Födekad kisuvad ühe villases mütsis lõnguse bussist välja, kuid bussirahvas pole papist ning tohutu seletamise ja žestikuleerimise saatel kisutakse lõngus födekate küüsist bussi tagasi.
3. Algab kihutamine läbi kõrbe, kus avatud aknast paiskub meie peale tohutu tolmupilv. Liiva mõjul toimub rasside segunemine, kus ühiseks tunnuseks beežikas nahk. Nagu ikka sellistel elusõitudel, ütleb buss keset kõrbet üles ning oleme sunnitud vaatama, kuidas trobikond reisijaid bussi alla parandustöid tegema ronivad. Pika pusimise peale hakkab mootor korraga tööle ning bussijuht paneb võidurõõmsalt käigu sisse. Mootori urin seguneb hädakisaga. Selgub, et üks remondimees on nagu tõkisking peadpidi bussiratta ja maa vahele kinni jäänud. Õnneks on pinnas pehme ja pea kõva. Vastasel juhul, poleks õnnetu kaasreisija pelgalt ehmatusega pääsenud.
4. Esialgsed seiretulemused Somaalimaa piiri kõnelevad projekti ’teeme ära’ karjuvast vajadusest. Enamus prügikoristustöid lasub siin tuule õlul, mis iilide abil prügisülemeid kõrbeavarustesse lennutab. Meid seevastu lennutatakse pärast passikontrolli vana Toyota tagaistmele. Pärast tuvastamatu liha söömist asume Somaalimaa pealinna poole teele. Olles mõnikümmend kilomeetrit avarasse kõrbesse kihutanud, lõhkeb kumm ning tagavararatast meil loomulikult pole. Isegi kui oleks, poleks sellest suuremat kasu, sest tungrauaga auto kergitamine on raskendatud. Nimelt keeldub meie kaasreisija Osman, kel raskust üle saja kilo ning suu khatist tulvil, autost väljumast. Selle asemel pajatab ta mugaval autoistmel lösutades, kuidas nõukogude sõjaväelased omal ajal Somaalias kaameleid ja kitsi seksuaalselt tarvitasid. Pika meelitamise peale saame Osmani siiski autost välja, ratta maha kruvitud ning mööduvatele khatiuimas noorukitele autokasti vinnatud. Järgmised kaks tundi veedame kuumast päikestest ning liivakeeristest küllastatud kõrbes tühja veepudeli pihta märki visates. Meie tähelepanu alla satub kaasreisija mobiiltelefon, mis näeb välja kui I-Phone’ ja HTC nutitelefoni ristsugutis. Aparaadist, millele kirjutatud Made in China, näidatakse meile rohke naeru saatel pildikesi, mis kujutab erinevaid kuuejalgseid loomi ja inimesi. Me ei jõua kollektsiooni peale veel imestust avaldada, kui märkame, et ka autojuhil on kuus sõrme.
5. Iga 20 minuti tagant peame autost väljuma ning suhtlema rohelist ila väljastavate ja häguste silmadega militaarsektori esindajatega. Kontrollpunktid, mida võiks ka khatipunktideks pidada, paistavad siinmail suurimad tööandjad. Väga tervisliku ametiga tegemist ilmselt pole. Kui Etioopias järati vaid värskeid, rohekas-punakaid lehekesi ning tumedamad visati minema, siis siin pistetakse koguni oksad pintslisse. See oleks nagu vahetada peen prantsuse konjak Balti jaama odekolonni vastu. Ka Osman on nagu sopajoodik, kes pole viimaste tundide jooksul kordagi vait jäänud ning patrab nagu 90-ndate aastate alguse Eesti raadiodiskor. Õnneks saab mehel kütus otsa ning raadiost hakkab peagi tulema vaid vaikset kahinat.
