Neljas päev, K: 25.02.09
Arba Minch- Konso- Turmi
Konsodest
Lõuna Etioopia külades elavate hõimude juurde pole lihtne pääseda. Ühistranspordiga ligi ei saa ning ainuke võimalus on mõne liiklusvahendi peale hääletada või ise auto üürida. Valitsus teeb kõik selleks, et turistid hõimude juurde ilma nende teadmata ei pääseks. Seepärast on külade väisamiseks tarvilik palgata halduskeskustest ametlik giid ning maksta külade sissepääsutasu. See kõik on meie jaoks tarbetu kulu, mistõttu üritame ametlikest teedest pisut kõrval hoida ning ilma giidi abita küladesse põigata ja külavanematega tasu osas ise kokkuleppele jõuda. Üürime auto koos juhiga ning meiega sätib kaasa ka kohalik neiu- Sanait, kes ise ühest hõimukülast pärit.
Esialgu paistab plaan õnnestuvat ning peale mõnetunnist sõitu keerame teelt kõrvale ühte pealtnäha tavalisse külla. Siin elavad konsod, kes tuntud mäekülgedele rajatud terrassikujuliste põldude poolest. Inimesed on riietatud kulunud läänetüüpi riietesse, mida erinevad abiorganisatsioonid siin jagavad. Majapidamine meenutab metsamoori maja nukitsamehest, mis piiratud kõvera roigasaiaga. Õlgkatusega onnide tippusid ehivad omapärase kujuga ornamendid. Rehielamutüüpi eluviisi siin ei praktiseerita ning loomade ja inimeste jaoks on eraldi majapidamine. Meid kutsutakse ühte neist sisse ning punn keeratakse onninurgas mulksuvalt plastpudelilt, mille sisu valatakse välja väikesesse puuanumasse. Võtame mõned sümboolsed lonksud kääritatud klimpidega maisijoogist, mis maitseb hapukas ning mille me düsenteeriakokteiliks ristime. Õues tunglevad inimesed ümber auto ning imetlevad end külgpeeglitest. Kingin matriarhile kaelakee ning tasume talle ka veidi raha. Tekib lärm ja segadus, mille varjus autosse taandume ja minekut teeme.
Highland dancingust
Tegemist pole kuulsa Šoti mägilaste tantsuga, vaid kohalike laste vaimusünnitisega. Esialgu ei saa me aru, miks kõik lapsed, keda teepervel näeme, tantsu vihtuma kukuvad. Lisaks kostavad hüüded highland, highland ning algab aktiivne jalavibutus koos vene kükktantsuga. Kõik see on väga lõbus ja naljakas vaatepilt. Pikapeale saame aru, et nad ihaldavad meie ´´Highland´´ veepudeleid, kuhu nende vanemad düsenteeriakokteili ladustavad. Paraku pole pudeleid piisavalt palju, et kõigile tantsutrupi liikmetele jagada. Siiski lõbustame end järgneva tunnikese erinevate tantsukavade saatel, kus premeeritud saavad kõige leidlikumad.
Erboredest
Kliima on Lõuna Etioopias karm ning keskpäeval hakkab autoaknast sisse puhuma kõrvetav tuul. Ka rohelus on hakanud taanduma ning keskkond muutub liivasemaks. Algab segasaun, mida ilmestavad aknatagused palja ülakehaga mehed ja naised, sinised kuulikesed ja teokarbid kaelas. Oleme jõudnud erborede elualale. Keerame ühte külla sisse, mis võrreldes konsode külaga pole piiratud aiaga ning ka hütid on madalamad ning ümarama kujuga. Onnide sisemus on veelgi spartalikum kui konsode majapidamine. Vaid mõned kõrvitsakoorest meisterdatud lähkrid ning kiviuhmrid hakkavad silma. Magatakse kõval alusel. Kohalikud asukad on hästi turistide saabumiseks välja koolitatud. Kohe võetakse nelja kuni kuuelistesse gruppidesse ning moodustatakse interaktiivne fotomaterjal. Pildi eest nõutakse muidugi raha- 2 birri (umbes 2 krooni) nina pealt. Samuti nõuavad käima peal olevad naised 2 birri ka veel sündimata nina pealt. Üks kavalpea hoiab räti sees miskit pampu ning nõuab 2 birri ka pambu eest. Kui ma avaldan soovi pambu sisule pilk peale visata, siis keeldutakse järsult. Tõenäoliselt on algaja ärinaine mõne kivi sisse mähkinud. Selline agressiivne kauplemine tekitab pisut tuska, kuid kus nemad vaesekesed mujalt ikka raha saavad kui lolli turisti taskust.
Öömajadest
Lõuna-Etioopia öömajad on spartalikud nagu neid ümbritsev keskkond. Öösel piinab tohutu kuumus ning ka veega pole siin priisata. Õnneks on toad varustatud moskiitovõrkudega ja vähemalt sääsenuhtluse eest on kaitse olemas. Öömajad on varustatud piisava koguse õllega, nii et janusse ei sure. Meil õnnestub kiigata ühte kohalikku majapidamisse - nimelt on meid külla oodatud Sanaidi emakoju. Tuppa on kogunenud väga värvikat rahvast- nii läänelikus kui hõimuriietes. Meie istume aga õues ning vaatame, kuidas Sanait sütel kohviubasid röstib ja kuulame generaatori ulgu (tunnustused Arnele:). Ööseks läheme siiski kõrvalasuvasse hotelli, mille välikäimlasse Indrek kinni jääb. Välja pääsemiseks tuleb peldik osaliselt juppideks lammutada. Loodetavasti ei esitata liiga karmi arvet.
