Seitsmeteistkümnes päev, T: 10.03.09
Hargeisha- Djibouti City
Elusõitudest
Seekordne elusõit algab päikeseloojanguga ning kulgeb mööda kitsaid radu, üle küngaste, pikki mäekuru ja läbi kõrbe. Liiklusvahendiks 4WD, kus eesistmel kolm, tagaistmel neli ning pagasiruumis viis reisijat. Tavaline värk. Ehkki väljas on sügav öötund, paistab ümbrus nõiduslikult valge. Alguses ei saa aru, kuidas saab Aafrikas valgeid öid esineda, see ju rohkem põhjamaade trademark. Kuid peagi selgub, et põhjuseks on suur kuu, mis särab kui hiiglaslik latern, heites valgust ja varje üle tee ning teeäärse. Aknast tungivad sisse põnevad hääled ja lõhnad ning välja kiigates saab mõnusa ülevaate öisest kõrbeelust, kus iga mõnekümne kilomeetri järel hakkab silma kasin majapidamine. Nagu ilmselt juba tuhandeid aastaid, on ka täna perekonnad kogunenud onni või onnikõrvase lõkke ümber. Ehk võiks seekordset sõitu koguni romantiliseks pidada. Kui poleks pidevalt vastu aknaklaasi põrkuvat Priidu pead ning tohutut rappumist, mis unelemise võimatuks teeb.
Djibouti transpordi iseärasustest
Vahetult enne piiri keerab meie ’buss’ väikese barakki ette, kus kohalikud päikesetõusu saatel teed lürbivad ning eemalduvat veisekarja põrnitsevad. Viskan end tunnikeseks baraki kõrvale siruli, et enne Djibouti piiri jõudu koguda, sest seda jõudu, nii vaimset kui füüsilist pole Aafrikas reisides kunagi küll. Nii ka seekord. Piiril oleme kohe ümbritsetud uudishimulikest, kes soovitavad järgnevad tunnid rahulikult võtta. Nimelt on bussijuht piirivalvuritega khati närimas ning enne keskpäeva pole lootuski minema saada. Võtame oma pambud ning jalutame piiripunkti, kus meid koinitakse erilise mõnuga. Esimest korda seekordse reisi jooksul on militaarmehed oma võimu näitamas. Kui oleme lõpuks nende haardest pääsenud ning oma paar tundi oodanud, hakkame juba kärsituks muutuma, sest kohalike sõnul suletakse keskpäeval piir. Kui me liiklusvahend viimasel hetkel üle piiri kulgeb, saame teda, et meie kohad on hõivanud paksud mampslid. Juht nimelt arvas, et me otsustasime jala pealinna poole minema hakata ja tema teenuseid enam ei vaja. Meie protesteerimise peale, sätib ta meid ühe auto kasti ja räägib välja tasuta sõidu. Paraku oleme kastis kolmekesi ning Aafrikas ei pruugi ükski kastiauto liikuda ka kolmekümnekesi mitte. Kaasreisijaid tilgub juurde äärmiselt kasinalt- siesta aeg. Pealegi pargib meie kõrval veel üks taoline, kes ka reisijaid ootab. Ühesõnaga, kõigil on aega küll. Priidu närvid ei pea vastu ja karjub välja lubaduse maksta 20 $ sellele, kes liikuma hakkab. Nüüd on äkki kõigil kiire- välguvad rusikad, keegi saab molli, kuid hakkame liikuma. Saame aru, mida tähendab kõnekäänd- raha paneb rattad käima.
Djibouti City’st
Kui oleme kõrvetava päikese all tulutult mõnda rahavahetuspunkti või õllekat otsinud, saame aru, et siesta ajal ei funktsioneeri siin isegi kerjused. Või siiski- meile kleebib külge vanamehenäss, kes lubab meile odava trahteri kätte näidata, kus saame pisut süüa ning hinge tõmmata. Paraku on meie arusaamad odavast kohast vanamehe skaalaga tugevas nihkes. Arvelt, mis sisaldab kolme kalarooga koos kolme heinekeniga (vähestest õlledest sealt saada), vaatab vastu 100 dollarit. Olles just tulnud riigist, kus saja dollariga saaks kärutäie füüri ning tuttuue passi pealekauba, tundub olukord täieliku röövimisega. Vanamehel jätkub veel jultumust oma heasoovlikkuse eest almust nõuda. Kui anname talle 5 eurot, teeb näss eriti pettunud näo ja suuremast skandaalist päästab ilmselt meie magamata öö ja pesemata päev.
Kulunud koloniaalarhitektuuriga täidetud kesklinn on tühi. Ainult igavlev hotelliportjee jutustab meile särasilmselt ning hämmastavaid oraatorlikke võimeid demonstreerides ideoloogiast nimega somalism. Lühikokkuvõtteks mehe jutule võib öelda, et somaalide hoidmine eraldi üksustes (Somaalia, Somaalimaa, Djibouti, Ida-Etioopia) tuleb teha lõpp ning peagi ühendatakse somaalid ühtse juhtimise all ühiseks riigiks. Etioopia armee on nõrk, teatab portjee ning lubab selle esimesena ette võtta. Seejärel kõnnib mees ringi, vehib kätega. Hääletoon käib üles-alla, kord ähvardavalt, siis jälle pateetiliselt. Justkui oleks Goebelsi juures koolitusel käinud. Viimaks tõmbab mees hinge, naeratab ja küsib meilt raha, et kohvile minna.
Pikapeale ärkab linn elule. Palju liigub ringi valgeid sõdureid ja nende pereliikmeid- peamiselt prantsusekeelsed, kes süüdi Djibouti hämmastavas hinnatasemes. Vaesed kohalikud elavad nn. Aafrika rajoonides, mis näevad trööstitud välja ka meie karastatud Aafrika silmade jaoks. Teel linna nägime mitmeid sõjaväebaase, kus paiknevad ka USA sõdurid, eesmärgiga Aafrika sarvel vähegi stabiilsust pidada. Piraatluse- ning terrorismivastase võitluse ägenedes on Djibouti baasina väga oluline. Stabiilsuse oaasist on huvitatud ka Etioopia, kes impordib enamus oma kaupu läbi Djibouti sadamate. Seega on portjeel selle koha pealt õigus, et Somaalia stabiliseerimine algab ilmselt siit.
