Seitsmes päev, L: 28.02.09
Arba Minch- Dorze- Arba Minch
Nobeli preemiast
Kes lahendab veeprobleemi, peaks saama kaks Nobeli preemiat. Selline bussi tagaotsa ehtinud loosung tuli meelde, kui avastasin, et pole end juba kolm päeva pesta saanud. Eestis poleks ju kolm päeva küürimata eriline probleem. Näiteks Viljandi folgil saab puhtaks järve kukkudes või järjekordse paduka alla jäädes. Aafrikas on aga pisut teine tera ning kui sa oled kolm päeva järjest tolmupilves higistanud, siis on pesemisenälg eriti suur. Veeprobleem pole mitte ainult looduslik, vaid ka administratiivne. Lihtne näide. Õhtul keerad hotellikraanid avali- vett pole. Öösel kuuled läbi une, kuidas vannitoas sajab hirmsat padukat. Üritad vannituppa jõuda, aga elektrit pole. Ümbrus on nii kotis, et ühtegi kontuuri ei erista. Hommikul lähed lainetavasse vannituppa, kuid kraanid on ööga tühjaks jooksnud. Keerad kraani omast arust kinni, kuid järgmine hommik kordub sama lugu. Ühesõnaga andke mulle üks Nobeli preemia ja ma soovitan öösel vesi kinni keerata. Siis jätkub hommikuks kogu Aafrikale. Aga kokkuhoidu õpetab selline olukord küll. Pealaest jalatallani saab puhtaks ühe pudeliveega.
Dorzedest
Viimane päev autojuht Solomoni seltsis viib meid küngastele, kus elavad kõrgete onnide poolest tuntud dorzed. Sol lubab tšilli ja ahistamisvaba päeva, sest on ise sealtkandist pärit ja teab külasid, kus pole kunagi ühtegi turisti käinud. Turnime oma Landcruiseriga ülespoole, kus loodus muutub rohelisemaks, puud kõrgemaks ja õhk meeldivalt jahedamaks. Küngastele jõudes avastame end mõnusast Eesti suvest, mida ilmestavad paksudes vammustes kohalikud. Tuju on hea ning makist tulev muusika, mis meile nelja päevaga juba pähe kulunud, kutsub kaasa laulma.
Varsti keeramegi ühte külla sisse, kus oleme momentaalselt ümbritsetud kümnetest lastest. Tundub, et Soli jutt peab paika. Keegi ei paista teadvat, mis asi see birr on. Priit klõpsib ühest poisist pildi ja annab tänutäheks birri. Poiss vaatab juhmi näoga rahatähte, pistab selle suhu ning sööb ära. Üks väike lapsuke on aga paanikas- ilmselt pole varem valge nahavärvusega inimest kohanud. Nojah, endal oleks ka hirm nahas kui kolm kaamet surnut õue peal ringi kõnniksid. Üldse tundub valge nahk palju ilmetum ning arutame omakeskis, kui hästi sobivad värvilised riided mustale nahale.
Lasteparv aga paisub ning taandume ühte onni. Seal pakutakse meile piipu, mis minul kui mittesuitsetaja pea veidi keerlema võtab. Lapsed on vahepeal majapidamise ukse maha murdnud ning tunglevad ümber onni. Priit üritab neile tuntud lastelaulu, ´´küll on kena kelguga´´ selgeks õpetada. Paraku tuleb pisut korrektsemalt välja vaid ´´oi oi´´ koht.
Sugumürsust
Dorzes on üks savimajake, mille õuel kasvavad kapsad, vale-banaanid ja terve hulk lapsi. Majas elab Solomoni isa, kel juba üle 70. aasta turjal. Isa käest ostame ka poolteist liitrit puskarit, mis on konkurentsitult jubedaim jook, mis eales mekitud. Kuna lapsi askeldab maja ümber palju, anname kommikoti jagamiseks isa kätte. Õhtul kõrtsis õlut rüübates tunnistab Sol, et tal pole õrna aimugi, mitu õde või venda tal on. Lugemine läks 8-9 peal sassi. Ja üleüldse pole Dorze linnakeses ühtegi naisolevust, kes poleks Soli isaga armurõõme jaganud. Tegemist on tõelise sugumürsuga, kes väsimuse märke seni ilmutanud pole. Ilmselt läks ta ka meie kommikotiga naistesse. Tunnustame Sol-i isa meiegi, lubades talle saata Priidu T-särgi, kirjaga ´´Good erectal practice´´.
