Kolmas päev, T: 24.02.09
Addis Abeba- Arba Minch
Logistilisest imest
Etioopia on ainuke Aafrika riik, mida pole kunagi koloniseeritud. See tähendab, et enamus struktuure ja lahendusi on etiooplaste endi poolt välja töötatud ning välist mõju esineb siin suhteliselt vähem kui teistes kontinendi riikides. Seepärast sattume siirasse imestusse Abessiinia bussindusest, millega puutume kokku sõidul Lõuna-Etioopia keskusesse, Arba Minchi.
Ehkki jõuame bussijaama enne kella viit hommikul, oleme siiski hiljaks jäänud (peame veidi Priitu kasima, kes on hämaras virtsaauku astunud). Suur hulk inimesi tungleb juba busside ümber, millest paljud on reisijatest pungil. Bussijaamas valitseb tohutu lärm- paistab, et siin on kõigil midagi öelda või oma roll täita. Hierarhia madalamal astmel on küpsisepakkujad, kes ei söanda bussijaama territooriumile siseneda ja kiibitsevad puunuia vibutavaid kordnikke eemalt. Busside ümber käratsevad kõiksugu funktsionäärid, kelle ülesanneteks on piletite müümine, pakkide katusele vinnamine, inimeste karjatamine, bussidele tee vabaks tegemine. Kell 6 hommikul käivitavad kõik bussid mootori ja üritavad kuuekümnekesi, kolmes viirus läbi kitsaste bussijaamaväravate pressida. Lärm läheb veelgi kõrvulukustavamaks ja õhk täitub kiiresti heitgaasidega. Kostab köhimist ja sajatamist, kui üks buss manöövri käigus üle pakkide sõidab. Bussiakendest vahivad välja reisisaatjad, kes üritavad kogu lärmist omakorda üle röökida. Ka bussijaama valjuhääldist üritab keegi lärmile sõna sekka öelda.
Kogu see paabel saab otsa, kui tropp väravate eest järele annab ning bussiuputus ärkava linna tänavatele uhutakse. Siis hajub suits ning nähtavale tulevad tolmused reisijad, kes bussidest maha jäänud. Nende hulgas oleme ka meie. Õnneks on 8. maailmaime ka meiesugustele õnnetutele mõelnud ning peagi veerevad kohale varubussid. Kõik kordub, kuid veidi mahedamas kastmes. Ka meie saame liikuma.
Elu võimalikkusest maal
Kui võrrelda Etioopiat sama laiuskraadi ´´aafriklastega´´, siis hakkab silma ennekõike looduse kirevus ja lopsakus. Kuigi vihmaperioodini on veel aega ning paljud jõesängid kuivanud, paistab maastik bussiaknast küllaltki roheline. Viljatu kõrb Etioopia keskosasse ei ulatu ning selles on suuri teeneid kahe kilomeetri kõrgusel platool. Palju maad on üles haritud ning silmame ka mõnda puuadraga härja järel rühkivat talupoega. Isegi metsa hakkab silma ning onnid, mis Lääne-Aafrikas on enamasti savist või sõnnikust voolitud, on siin puuroigastest püsti pandud. Ka teede kvaliteedi üle ei saa esialgu nuriseda, ehkki kiiret sõitu takistavad kõiksugu lojused, kes asfaldil ringi patseerivad. Juhil on aga kindel plaan enne päikeseloojangut Arba Minchi jõuda ning ehkki kõvakattega tee läheb üle muhklikuks rajaks, ei taha juht jalga gaasipedaalilt maha võtta. Bussi amortidest pole palju järel ja nii juhtubki, et ühtäkki avastan bussi akna ülemise serva silmade kõrguselt ning tagumiku vaba langemisega pool meetrit. Muidu pole vigagi, kui hing rinnus kinni ei jääks. Päikeseprillid lendasid ka minema.
