Kuueteistkümnes päev, E: 09.03.09
Hargeisha
Somaalimaast
Hommikuks on haigus niipalju järele andnud, et võimaldab linna ilma sahina ning virvendamiseta uudistada. Hargeisha stressi- ja ahistamisvaba õhkkond on meeldivaks vahelduseks. Mõnusa atmosfääri põhjuseks on pea olematu turistide hulk, vaatamata turismiministeeriumi olemasolule. Ehkki kogu linn on kui hiiglaslik vabaõhu lõpumüük, kus tänavad on paksult kaupa (peamiselt Hiina ja second-hand räbalad) täis, siis ostjaid peale meie ei tähelda. Valjuhäälditest kostab vaheldumisi religioosseid ja poliitilisi teadaandeid. Sagin on suur, kuid autosid vähe. Ilmselt on keeruline sellise tohutu kauba ja inimkuhila vahel navigeerida. Inimesed pööravad endiselt meile palju tähelepanu, kuid huvi on siiras, mitte pealetükkiv. Kui Etioopias püüti meilt iga hinna eest pappi taskust välja meelitada, siis siin küsitakse lihtsalt, kuidas käsi käib ning soovitakse mõnusat äraolemist.
Alkoholiga on siin kitsas ja külma õlut pole kuskilt võtta. Üks mees peab auto kinni ja teatab, et kuulujuttude kohaselt oleme me purjus. Kui me vastupidist väidame, küsib mees, kas meil on soovi purju jääda. Nojah, tundub, et meie kohalolek on kõigile teada ja hotellimanager väidab Priidule, et meie kaitseks on võimud ka meile saba taha pannud. Üleüldse on manageri sõnul eriteenistusel siin suur võim ning tänu nende aktiivsele tegutsemisele erineb Somaalimaa olukord ülejäänud Somaaliast kui öö ja päev. Piraadid, al-Quaida rakukesed, terroristid ja muud islamiäärmuslased siin agendat ei kujunda ning valitsusel (ehkki läänemaailma poolt tunnustamata) on siin võrreldes Mogadishus paikneva valitsusega (keda muu maailm tunnustab) kord majas. Samas on keeruline öelda, kuivõrd tugevalt terroristid ja muud läänemaailma poolt hukka mõistetud rühmitused siin kanda kinnitanud on. Näiteks hotellis satume jutlema ühe eksiilis tegutseva Sri Lanka tamiili tiigriga, kes manab meile trööstitu pildi saareriigis toimuvast.
Kui vaatamisväärsustest rääkida, siis neid on minu jaoks koguni kaks. Esmalt vabadusesammas, mis analoogselt peagi Tallinnas püstitatavaga on samuti geniaalne- nimelt on tegemist 1990. aastate alguses allatulistatud keskvõimu (Mogadishu) MIG-iga, mis on kivist alusele naelutatud. Teine põnev nähtus, mis võiks ehk Rein Kilki erutada, on rahavahetajad ning nende tohutud füüriunnikud, mida tuleb suure aiakäruga transportida. Vahetan umbes 20 USD-i ja saan vastutasuks kuus ja pool pakki viiesajakaid (ühes pakis 112 rahatähte). Mehed ise istuvad puu varjus, rahamüürid ümbritsemas. Lisaks rahale võib veel ca 50. dollariga muretseda tutika Somaalia passi. Mõtleme, et võiks naljapärast seda Eesti piiril kasutada, kuid kahjuks või õnneks, tänu Schengeni ruumile, ei huvita Eestis meie passid enam kedagi.
Tänapäeva ajakirjandusest
Enne lahkumist Djibouti suunas lõbustame end Eesti väärikaima päevalehe võrguversiooni, Postimees online, pealkirju lugedes a la Britney Spears välgutas jälle. Mõtleme ka mõned uudisväärtust omavad pealkirjad välja: Neeger tõi lauale kõrbenud omleti; Hargeisha nöörimees järas nööri; Habemikud said kingiks sini-must-valge küünla; mees vedas käruga füüri jne.
