Viieteistkümnes päev, N: 16.06.05
11.11: Skopje: Tunne oma kodumaad
Ohridist Skopjesse on ca 170 kilomeetrit, kuid olles Ohridist hommikul kell 5 startinud, jõuame alles nüüd- 6 tundi hiljem pealinna. Buss, mis paistab peatuvat igas väiksemaski asulas, pakub tõeliselt mitmekülgse Makedoonia ringreisi. Oleks mul rauast tagumik, poleks hullu miskit.
12.35: Makedoonia- Serbia piir: Überrass
Serbia piirivalvur ei taha sugugi uskuda, et ma Albaanias turistina käisin. Kas ma teen nalja või? Nojah- millegipärast suhtutakse albaanlastesse Balkanil mõnikord kui alamrassi või poolmetsalistesse.
13.39: Leskovac: Tour de Serbia
Tänane päev ja buss venivad kui kaameli ila. Maantee Nišini on tänu jalgrataste võiduajamisele politsei poolt kinni pandud. Ootame, kui istuda pole enam võimalik.
18.28: Niš: Kolmas Rooma
Mulle meeldib kastitada ja silditada. Tunnen end selles kaootilises maailmas palju paremini, kui iga asi kindlalt paigas ja igas augus kindel kaigas. Tänapäevases postmodernistlikus (lääne)maailmas polevat liigitamine enam moes, aga kui juba uus paavst kutsus hoiduma liigsest relativismist, siis... Igatahes Niši vanalinna välikohvikus inimesi seirates ning oma maraton bussisõidu peale mõeldes, üritan Serbiat kuhugi paigutada. Oleks nagu lääs, aga ei ole ka. Mošeed ja kirikud segamini, inimesed heledamad, tänavad räpakamad, kuid mitte üleliia eksootilised. Külad meenutavad Ida-Horvaatiat, kuid linnad sarnanevad rohkem Makedoonias nähtuga. Pole hiir ei ole konn ta. Ühesõnaga, Serbiat on raske paigutada nii lääne kui ka ida alla. Mis jääb üle- loomulikult Kolmas Rooma ehk Serbia on Balkani Venemaa. Üheltpoolt agressiivse missiooniga, teisalt valesti mõistetud, aga ometi soe ja külalislahke.
