Kuueteistkümnes päev, R: 17.06.05
10.49: Serbia-Kosovo piir: No man’s land
Buss toob mind Serbia piirikülla ja pöörab siis otsa ringi. Edasi vaata ise, kuidas saad. Serblased enam naljalt Kosovosse ei tüki. Poekese ees vegeteerivad vanamehed piidlevad mind uudishimulikult ja näitavad suuna kätte. Võtan koti selga ja ähkides mööda mägiteed ülespoole. Kuskil seal küngaste taga peaks ÜRO hallatav kontrollpunkt asuma. Reegel on aga lihtne: püsi sillutatud pinnal, muidu võib maamiini otsa komistada.
13.06: Priština: Teine Albaania
Kosovo pealinnas ringi vaadates mõistan, miks Jugoslaavia koos ei püsinud. Sloveenial ja Kosovol on samapalju ühist kui Eestil ja Tadžikistanil. Kuigi faktiliselt on Kosovo veel Serbia osa ja formaalselt on ta ÜRO haldusterritoorium, siis sisuliselt on tegemist Albaaniaga. Serbia keelt ei näe ega kuule kuskil. Küll aga uhked mošeed, Albaania lipud ning türgi teemajad. Linn tundub pisut hüsteeriline, millele lisavad leili ringitiirutavad KFOR militaarsõidukid- küll Itaalia kui Rootsi lippudega. Ka meie poisid peaksid kuskil siin paiknema. Üritan uurida kuid tulutult.
15.36: Priština: Ole terve, sõdurpoiss
Kohalikud on minu vastu tõeliselt sõbralikud, kuna peavad mind mitte turistiks, vaid rahukaitsjaks. Võibolla on ’süüdi’ minu roheline seljakott, kus küljes Eesti lipp. Üritan küll seletada, et mis sõdur ma oma sorgus juuste ja ajamata habemega ikka olen, kuid keegi ei kuula. Mis seal’s ikka- võin ju end võõraste sulgedega ehtida, kui nad seda niiväga soovivad. Üks naine viib mind bussijaama, surub kätt ja lisab vigases inglise keeles: Sina kaitsesid meid, meie aitame sind. Milline meeliülendav harmoonia! Võibolla on Kosovo näol tõepoolest olemas ka positiivseid näiteid läänemaailma sekkumistest teiste omavahelistesse arveteklaarimistesse?
18.31: Pec: Viha ja vihkamine
Kuna taskusse jäi pisut Serbia dinaare ning siin neid kasutada pole võimalik, siis üritan neid eurodeks vahetada. See on aga väike viga, sest dinaaridega lehvitamine mõjub kui punane rätik härjale. Rahavahetaja teatab kurjalt, et serblasi tema mitte ei konverteeri, vaid tulistab. Mehe nördimust jahutada üritades, näitan talle kohalikult turult lunastatud Kosovo kirjaga T-särki ja luban sellega Belgradi peale laiama minna. Seepeale mees rahuneb, naerab ning vahetab dinaarid eriti sita kursiga eurodeks.
21.45: Pec: Internet küünlavalgel
Istun Peci internetikohvikus ja kuulan elektrigeneraatorite ulgu, mis kõlavad üle kogu linna. Siin peab igamees end ise elektriga varustama. Loodan, et teel hotelli pimedal tänaval auku ei kuku.
