Kaheksas päev, N: 9.06.05
9.45: Tirana: Kasv ja areng
Tirana eeslinn, nagu ka teiste linnade agulid, meenutab suurt ehitusplatsi. Mitte halvas mõttes- lihtsalt kogu riiki on haaranud ehitusbuum. Hotellid, büroohooned, korterelamud- kõik kerkivad ülehelikiirusel. Vanad, stalinistlikkud hooned, kas lammutatakse, renoveeritakse või võõbatakse kirjuks kui liblikad. Tundub, et riigi majandus kasvab, kuid kas ka areneb? Sest kasvul ja arengul on vahe. Neist esimese puhul ei pruugi kasvada ainult majandus, vaid ka ebavõrdsus, tööpuudus ja sotsiaalne killustatus. Nii arvab ka minu bussinaaber, kes juba 12 aastat Itaalias elanud ning töötanud- nagu paljud albaanlased.
10.27: Tirana: Oh lord, won’t you buy me
Albaanias ei küsita, mis auto sul on, vaid mis Mercedes sul on. 75% autodest on mersud. Enamus muidugi vanad pannid- 220D. Aga 15 aastat tagasi olid siin eraautod keelatud- võibolla nad ei teagi, et ka muid marke on olemas. Näiteks Ferrari.
12.40: Tirana: Tont, mis ikka veel kummitab
Kommunismi kuritegudesse võib suhtuda mitmeti. Maha vaikida, nagu venelased; konkreetset hinnangut andmata, nagu mongolid või kindlalt ning väsimatult hukka mõista, nagu enamik Ida- Euroopa rahvaid. Rõõmu ja üllatusega tõden, et viimate hulka on astunud ka Albaania. Rahvusmuuseumis, mis katab kõiki Albaania ajalooperioode, leidub aastate 1945-1990 kohta terve suur saal, mis kajastab ainult Albaania kommunistliku valitsuse poolt oma rahva vastu korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid. Nimed, fotod, piinariistad, dissidentide isiklikud esemed- kõik see tuleb tuttav ette ka endisele Nõukogude bloki turistile.
15.32: Tirana: Ulan-Batori sõpruslinn
Stalinistliku arhitektuuri ning plaaniga linnad on mõnes mõttes vahvad. Sots-realistlikud freskod ning monumendid, et rahvas teaks, kust tullakse ja kuhu minnakse. Laiad bulvarid ja väljakud, kus saab pühade ajal marssida. Laiade rõdudega riiklikud hooned, kus saab rahvale lehvitada. Nüüd on muidugi kõik muutunud. Sotsialistlike kangelaste asemel püstitatakse aumärke feodalistlikele kangelastele. Marssimise asemel aeg-ajalt mässatakse ning demokraatlikud liidrid ei käi isegi lehvitamas
