Kaheteistkümnes päev, E: 13.06.05
00.55: Albaania- Makedoonia piir: Jõuluestraad
Riigist väljumisel maksu ei küsita. Bussi manager lükkab video käima, kuid dubleeritud Hollywoodi B-komöödia asemel tuleb hoopis jõuluteemaline estraadikava. Värskendav, kuid uni nõuab siiski oma.
06.57: Skopje: Ärkav linn
Sinise esmaspäevani on veel veidi aega. Kolan mööda kesklinna ja teen aega parajaks. Tsentrum erilist muljet ei avalda. 1963. aasta maavärin on teinud oma töö. Viimaseks tunnistajaks on suur raudteejaama kell, mis näitab 5.17. Hetk, mil hukkus üle 1000. skopjelase.
10.13: Skopje: Weberliku bürokraatia ohver
Näotu, rangelt seadusest lähtuv ning masinlik ametnik käsib mul Bosnia viisat Stockholmist küsida. Seega hüvasti Sarajevo ja Moštar. Elagu weberlik eetika!
12.52: Skopje: West and the rest
Kogu Euroopa võib tegelikult kaheks jagada lihtsa loogika alusel. Märksõnaks on aasta 395, mil Rooma impeerium pooleks löödi. Ka nüüd, 1600 aastat hiljem, jookseb piir lääne ja oriendi vahel pikki Rooma ja Bütsantsi kontrolljoont, mitte mööda NSVLi poolt kunstlikult tekitatud raudset eesriiet. Skopje vanalinn on hea näide bütsantslikust idast, kus otomanlik ilme seguneb ortodoksliku atmosfääriga.
19.07: Ohrid: Ootus...
Jõuan Ohridi järve äärde, võtan 6 euro eest toa ja jään ootel. Äkki siiski tuled.
